Maja ja Sirbi artiklipreemia nominent 2020
Autor
Kaisa Ling
Avaldatud
Eesti arhitektuuriajakirjas Maja, suvi/sügis 2020 (nr 101-102)
Foto
Laura Kuusk

vannistika ‹1› ‹s› FILOS vannide olemuse, funktsioonide, ajaloo ja poeetikaga tegelev uurimissuund; (ka:) vannientusias

Uusajaloo jooksul, kuid eriti 21. sajandil on kriitika alla sattunud humanus’e ja humanismi keskne roll neis mustrites, mida harjumuspäraselt on rakendatud kunsti, tehnoloogia ning maailma kui sellise mõtestamiseks. Hiljutiste, väga tõenäoliselt inimese põhjustatud kriiside valguses on see kriitika muutunud üha olulisemaks ning kõik loomingulised viisid, mille abil läheneda inimeste, mitte-inimloomade liikide, haiguste ja mitte sugugi vähemoluliste asjade ontoloogiale, on kõhklematult üha enam tarvilikud palju suuremas ja sealjuures rakenduslikumas mastaabis kui kunagi varem.

Raamatusarja „Posthumanities“ toimetaja kirjandusteadlane Cary Wolfe on rõhutanud, et posthumanismi teooria eesmärgiks pole mitte lükata ümber humanism ning selle väärtushinnangud, vaid mõista, kuidas on sellised väärtused nagu õiglus, tolerants, võrdsus, eneseväärikus ja inimõigused saanud osaks inimkonna ainulaadsuse ja erakordsuse definitsioonist. Poola filosoof Ewa Domanska kurtis juba eelmisel kümnendil: „Ma arvan, et praegusel hetkel on nii teooria inimesest kui ka sotsiaalteadused sammu võrra maas kaasaegses maailmas toimuvast, eriti võttes arvesse keskkonna-alaseid kataklüsme, kliimamuutuse kriisi ja arenguid geeni- ning nanotehnoloogiate vallas (pluss globaalkapitalismi levikut), mistõttu on tarvilik kaaluda ka uusi olukordi ja fenomene, mille tehnoloogia on loonud. Teooria peab „järele jõudma“ peamistele probleemidele, millega praegune uurimus tegeleb, sest olemasolevad teooriad ja tõlgendusvahendid ei kohaldu kiiresti muutuva maailma vajadustega.“(1) Nüüd, kümme aastat hiljem, hetkel, mil (Lääne) luksuslikku elustiili nõutakse ootamatult ja suisa vägivaldselt radikaalseid muutusi, on kindlasti kätte jõudnud sobiv hetk selle teooriamassi uuesti hindamiseks. Mitte-inimkeskne ontoloogia panustaks loodetavasti globaalsete ja kliimateadlike praktikate arengusse kõikidel elualadel, lisaks aitaks see teadvustada inimtekkeliste ja mõjukate objektide kaelamurdvat hulka, mis vaid kiirenevas tempos kasvab.

Tõepoolest, aastaks 2020 on olemas veelgi äärmuslikumaid mõttekoolkondi, kelle eesmärgiks on objektid ning nende funktsioonid kogunisti inimestest lahti haakida või õigupoolest tasandada inimeste ja asjade objektsused, tunnustada inimeste eneste objektsust. Objektorienteeritud ontoloogia distsipliini looja, filosoof Graham Harman on pakkunud välja objektidele keskenduva süvalähenemise: „Tõeliselt objektide nimel rääkiv teooria peab olema teadlik ka neist objektidevahelistest suhetest, millel pole mingisugust otsest seost inimestega.“(2) Võttes arvesse kõik maailma objektid ja kogu selle aja, mille inimkond on panustanud objektidele mõtlemisele, uute disainide leiutamisele, esemete pärast võitlemisele ja nende armastamisele, tuleks seda teooriarikkust nüüd rakendada, et testida, kas mitte-antropotsentriline ontoloogia tõepoolest tekitab nihke perspektiivis ning praktikas. Näib, et selle jaoks sobivaimateks distsipliinideks on need, mille materjaliks on ruum: arhitektuur, disain, etenduskunstid. Kohalikust lähiminevikust võib leida hulganisti näiteid selle kohta, kuidas monumendid, hooned ja teed, samuti lavastused ning produktsioonid tekitavad pingeid nii masside kui ka perede sees, kus objektidel on nii suur võim, isegi agentsus, et need on ajaloo kulgu muutnud. Alljärgnevalt on selle illustreerimiseks esitatud juhtumiuuring objektist, mida tunneme nimetuse all „vann“, kuid seda meetodit saab kindlasti laiendada palju mastaapsematele või ka tibatillukestele objektidele ning objekt-assamblaažidele.

Juhtumiuuring: vann

Vannistika on näide ühest võimalikust kunstilisest meetodist, mis üritab võtta arvesse objekti perspektiivi, objekti per se. Tärkav vannistika sai esimese tõuke Leedu kunstniku Marija Baranauskaitėst sohvaduse-uurimusest. Nimelt hakkas ta aastal 2018 arendama kontseptuaalse klounaadi lavastust nimega „Sofa Project“, mille sihtrühmaks pole inimpublik, vaid vaataja, kel pole isegi teadvust – diivan. Lisaks sellele, et see lahutab (loodetavasti) diivan-publiku kõrval ka inimpubliku meelt, on see köitev ka teoreetilises plaanis, innustades mõtisklusi tehnoloogia filosoofia, kriitilise posthumanismi, objektorienteeritud ontoloogia suundades ning lisaks veel ka mitte-inimkeskse mõtlemise harjutusi, püüdeid subjekti asemele paigutada muud kui inimest.

/…/

Edasi saab lugeda siit.

1 Ewa Domanska, Beyond Anthropocentrism in Historical Studies – Historein.10/2010, lk 119.

2 Graham Harman, Immaterialism. Cambridge: Polity Press, 2016, lk 6.