Maja ja Sirbi artiklipreemia nominent 2020
Autor
Mihhail Komaško
Avaldatud
14.08.2020 Sirp
Foto
Martin Siplane

Nüüdis-Narvast ei räägi pea keegi. „Narva. Daatšast paleeni“ autorid annavad selleks võimaluse ja vahendi

Näitus ja raamat „Narva. Daatšast paleeni“. Kuraatorid ja autorid Madis Tuuder ja Karin Paulus. Näitus on avatud Narva muuseumi kunstigaleriis kuni 6. XII. Raamatu toimetaja on Merike Ivask, kujundaja Jaan Evart. Narva linnamuuseum, 2020. 256 lk.

See on lugu sellest, kuidas raadioajakirjanik ja kunstiteadlane Mihhail Komaško külastas näitust „Narva linnaruum. Daatšast paleeni“ ja leidis sealt armastuslaulu nüüdisaegsele Narvale.

Õigupoolest ei olnudki kõige tähtsam ja tähelepanuväärsem sündmus see näitus ise. „Narva. Daatšast paleeni“ on esmajoones Narva muinsuskaitsja Madis Tuuderi ja kunstiteadlase Karin Pauluse raamat. Ligikaudu 250 lehekülge tõelist, kataloogitud, olgugi et populaarteaduslikku, uurimust, mis käsitleb seda arhitektuuri, neid maju ja ehitisi, mis on Narvale iseloomulikud, ning mis on Narvas ja selle ajaloolistes eeslinnades – Kreenholmis, Jaanilinnas ja Parussinkas – praegu aastal 2020 olemas. Viimane niisugune Narva linnaruumi uurimus oli Oleg Kotšenovski 30 aastat tagasi ilmunud raamat „Нарва. Градостроительное развитие и архитектура“ („Narva. Linnaehituslik areng ja arhitektuur“).

Praegu avatud näitus on otsekui reklaam Madis Tuuderi ja Karin Pauluse ülitäpsele Narva-uurimusele, sellele Narvale, mis on meile pärandiks jäetud. Kõik see, mis on alles jäänud pärast linna olemasolu seitset aastasada. Kui raamat räägib nüüdisaegsest Narvast, siis mis see „nüüdisaegne Narva“ tegelikult on?

Armunud narvalane

Kui teemast veidi kõrvale kalduda ja pühendada aega narratiivile ja loojutustamisele, siis nüüdis-Narvast ei räägi peaaegu keegi. Narva elanike hulgas levinud sisemine diskursus on arutu ja mõnevõrra skisofreeniline kokteil. Ühelt poolt on selles igatsus ja hala kaotatud vanalinna järele – väga ilus müüt baroksest Narvast, Rootsi kuningriigi pärlist, valgetest müüridest ja unikaalsest arhitektuuristiilist, kirikutest ja nikerdatud ukseportaalidest. See kena müüt ühtib tegeliku ajalooga vaid osaliselt, kuid narvalane on sellesse viirastustelinna armunud. Just seepärast tunneb ta ärevust ja nostalgiat, kui jalutab Tallinna ja Tartu kitsastel põiktänavatel.

Teisalt on selles kokteilis ka teine müüt Nõukogude Narva kuldajastust. Selles on kõike: tormiline kasv ja ehitus, rahvaarvu tipp ning töö tehastes, mis kerkisid nagu seened pärast vihma. Rohi oli rohelisem, kõnniteed puhtamad. Kreenholm töötas ja andis veerandi kogu Eesti NSV sisemajanduse kogutoodangust. Isegi tänapäeva kohalik toponüümika väljendab seniajani seda tõmmet mineviku poole. Kõik kohalikud teavad, misasi on „endine Laste Maailm“, „endine lihakombinaat“, „Kreenholmi vana pääsla“, „ulitsa Gerojev“ ja „viimistlusvabrik“, kuigi neid enam olemaski ei ole. Taksojuhidki orienteeruvad vanade nimetuste, mitte XXI sajandil kerkinud objektide järgi.

Kui te esitate Narva kohta küsimusi, siis kuulete vanu lugusid Põhjasõjast ja Karl XIIst kuni pooleldi legendaarsete sündmusteni. Aga 2020. aasta Narva-lugusid peaaegu ei olegi.

Vaade Narvale väljastpoolt on samuti müütidest tulvil. Selles on ikka sama hala kaotatud arhitektuurist, ksenofoobsed stereotüübid ilmetusest, tühjusest, hruštšovkadest, igasuguse mõtte puudumisest ja getostumisest. Isegi romantiseeritud pilt Narvast räppar nublu kompositsioonis „Für Oksana“ on vaid ühekülgne arvamusavaldus.

Hall, postsovetlik, idapärane … Näib, et niisuguse linnaga on raske leppida. Kerge on esmapilgust armuda Pariisi ja Prahasse, ei ole raske kujutleda südamlikke suhteid Tallinna või Peterburiga, lihtsalt unistada elust Barcelonas ja Firenzes. Aga üritage armuda Narva, nagu see on – as she is – oma kõigi üksluiste hruštšovkade, nõukogudeaegsete käest lastud hoonete, hiiglaslike tööstusrajatiste, aianduskooperatiivide, ostukeskuste tänapäevase arhitektuuri ja avaliku ruumi.

/…/