OBJEKTID:
ÜHISKONDLIKUD HOONED: UUS JA VANA KONTEKST
- Arvo Pärdi keskus
- Eesti Kunstiakadeemia uus hoone
- Maakri kvartal
- Roseni hotell-korterelamu-büroohoone
- Suure-Jaani tervisekoda
- Viljandi Park Hotell
- Eesti Moskva saatkond
- Haapsalu linnuse muuseum
VÄLJAKUD: AKTIIVE LINNARUUM
- Kommunismiohvrite memoriaal ja ohvitseride mälestusmärk Maarjamäel
- Paide keskväljaku ruumieksperiment
- Valga keskväljak
- Koidula ja Jannseni mälestusväljak Tartus
- Lääne tänava mänguväljak Tartus
- Põlva keskväljak
- Pärnu iseseisvuse väljak
ISIKLIKUD RUUMID: ERAMUD
- Lusthoone saun
- Elamu Kloogarannas
- Eramu Tallinnas Nõmmel
- Eramu Tallinnas Pirita-Kosel
- Eramu Harjumaal Tilgul
- Laasuma suvetalu Saastnas
- Suvila Murastes
NÄIDATES JA KÜSIDES
- Näitus “Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile”
- EALi kuraatorinäitus 2019. “Liginull”
- Näitus “Balti paviljon”. Baltimaade ühine paviljon Veneetsia biennaalil 2016
- Näitus “Nõrk monument”. Eesti paviljon Veneetsia biennaalil 2018
- Näitus “Uude maailma! Eesti arhitektid Torontos”
- Hariduslik püsinäitus “Uuri ruumi!”
- Bernt Notke maali “Surmatants” uus eksponeerimislahendus
- Tartu toomkirik. Raamat ning välinäitus
IDEE JA PROTSESS: KESKKOND KUI LOOME
- Tõnis Arjus: planeerimine on valikute tegemine
- Jaak-Adam Looveer: ruum ise suunab liikujat
- Ilona Gurjanova: õpime tegutsemise kaudu
- Veiko Vahtrik. Magistritöö “Taskukohane eluase”
- Ajutine Mustamäe. Maastikuarhitektuurne analüüs ja lahendusettepanekud hoovialade elavdamiseks
- Aga miks? Siim Tuksam
- Ruumi potentsiaal alushariduses. Eva-Maria Truusalu
Parimad praktikad arhitektuuris ja selle ümber
Arhitektuuripreemiate aastaraamat koondab endas viimase aasta-pooleteise jooksul valminud parimaid näiteid nii hoonetest kui ka maastikuarhitektuurist, samuti tõstab esile arhitektuuri kui erialaga loomuldasa seotud tegevusi nagu kirjutamine ja populariseerimine, õppimine ja õpetamine, planeerimine ja juhtimine. Aastapreemiate nominendid on välja valinud Kultuurkapitali, Eesti Arhitektide Liidu ja Eesti Maastikuarhitektide Liidu žüriid, kel kõigil olid erinevad hindamiskriteeriumid ja auhinnakategooriad, nii on saadud pilt üsna kirju ja kindlasti mitte ammendav. Kõik objektid on varustatud autorite endi ja majaga seotud kasutajate kommentaaridega, raamatu lõpus on toodud ka kõigi žüriide hinnangud. Kaks neist on välisarhitektide sulest: Pariisis tegutsev Lina Ghotmeh oli ainus otsustaja Arhitektide Liidu välja antava arhitekti aastapreemia puhul, Gintautas Natkevičius Leedust aga parima eramu žürii liige. Uue asjana annavad ajakiri Maja ja kultuurileht Sirp tänavu välja arhitektuurikirjutise preemia – valdkond, mis vähemalt neis kahes väljaandes annab rikkalikku saaki, aga laiema auditooriumi huviorbiiti jõuab harva.
Ehitatud keskkond sarnaneb elavale organismile, mille vorm ja roll on pidevas muutumises ja erinevatel ajahetkedel tähtsustuvad erinevad protsessid vastavalt sellele, millised on parajasti looduslikud tingimused ning võimalused. Preemiale kandideerivaid töid vaadates näeb, et tingimused on soodsad erinevatele avaliku ruumi projektidele – maastikuarhitektuuril on head ajad, kinnitab ka erialaliidu žürii oma hinnangus. Avaliku ruumi projektide suure osakaalu puhul oleks ehk liiga lootusrikas rääkida paradigmaatilisest pöördest linnaruumi planeerimisel, pigem on viljaka pinnase üks põhjus Eesti sajanda sünnipäeva tähistamisega kaasnenud uute linnaväljakute buum ning usk nende sümboolsesse ja äritegevust soodustavasse mõjujõudu. Uued platsid koos kõigi oma disainelementidega mängimiseks ja hängimiseks tähistavad väärtushinnanguid, mida linnaruumilt oodatakse, millise emotsiooni ta tekitab ja kes on sinna oodatud. Enda ümber auringi nõudva kõheda ausamba püstitamise asemel on linnade keskväljakud Valgas, Pärnus või Põlvas, aga ka väiksemad platsid Tartus panustanud mugavale äraolemisele või aktiivsele mängule kutsuvale inventarile, paraadid on asendunud kohvitamisega ning oluline on kodusus ja väike mastaap. Iseloomulikul kombel oli hubasus märksõna, mida autorid ise oma projekte kirjeldades kõige rohkem kasutasid ja kahtlemata peegeldab see hästi avaliku ruumiga alles kohaneva eestlase arusaama tuttavlikust linnaruumist. Monument kui maastik sai tänavu oma kõige võimsama väljenduse Maarjamäe kommunismisohvrite memoriaali näol – tugevalt etteprogrammeeritud avalik ruum merevaatega klindil, kus nii külastaja trajektoor kui valitsev meeleolu on autorite poolt oskuslikult kureeritud. Figuraalsete literatuursete monumentidega harjunud eestlaste jaoks üllatuslikult on ohvrinarratiiv saanud abstraktse, üldistatud vormi, kus ette on antud küll teekond, ent jäetud vaatajale vabadus see oma lugudega täita.
Mahulise arhitektuuri vallas on kaalukauss selgelt kaldu kontekstuaalsete, ajaloolise ruumi või sügava kultuurilise taustaga suhestuvate hoonete poole ja pole vast üllatus, et aasta võitjad on võrdselt Kunstiakadeemia uus maja Tallinnas ning Arvo Pärdi keskus Laulasmaal. Pärdi keskus lööb oma originaalse arhitektuuri, ainukordse atmosfääri ja kvaliteetse ehitusega ning juba üle 30 000 külastaja on tõmbekeskustest eemale jääva hoone üles leidnud. Maja, kus ei sobi käratseda ning looduse ja arhitektuuri kooskõla paneb muusika helisema eelkõige sinus eneses. Nii Pärdi keskus kui Kunstiakadeemia maja on mõlemad kultuuriliselt väga laetud hooned, jätkates arhitektuurselt silmapaistvate kultuuriobjektide traditsiooni, kus oma roll oli ka edukal arhitektuurivõistlusel. Kunstiakadeemia maja eksponeerib omamoodi „nõrka arhitektuuri“ – sobituvat, varju jäävat, olemasolevast tõukuvat, kasutajale teed andvat. Kunst on üllas, seltskond kirju ja maja laseb loomisel sündida, pakkudes ise vaid vajaliku infra. Ajalooliste tööstusruumide moderniseerimisel sündiv hooletu ning mitmekihiline atmosfäär on tänu arvukatele Kalamaja ja Kopli arendustele juba standardiks kujunenud, Kunstiakadeemia maja lisab sellele keeruka ning hästi kokku pakitud ruumiprogrammi, lunastades kooli pikast kodutuse piinast. Ajalooliste hoonetega või omamoodi pärandi taasloomisega tegelevad ka pea kõik teised arhitektuuripreemia nominendid: Haapsalu piiskopilinnuses on tundlikult välja mängitud varemete lavastuslik moment, Eesti saatkonnas Moskvas ja Viljandi Park hotellis antud pärandile vajalik modernne puudutus. Suure-Jaani tervisekeskus sobitub ja allub väikelinna tänavaseina loogikale nii palju kui võimalik, peites millegi nii mahuka nagu veekeskus sujuvalt ajalooga flirtivate mahtude vahele ära. Maakri kvartali maja ja Roseni maja jätkavad kumbki oma piirkonnas välja kujunenud arendusloogikat, esimene vana fassaadi tagant kontrastselt uue mahuga välja tulles, teine Rotermanni kvartalisse uusvana materjaliehedust ja linlikku tihedust luues.
Omaette preemiarühma moodustavad eramud on arhitektuuri nipsasjad: väikesed, privaatsed, isikupärased, kus hinnast olulisem on ruumi ja kasutaja hingesugulus. Laureaadiks kuulutatud Lusthoone saun esindab kaasaegset julget visuaalse efektiga mängivat arhitektuurikeelt, mille lähtekohaks on kohalik, olemasolev, arhailine juur. See vana talu suitsusauna uude mängu kaasa võttev saunahoone on kui kujukas näide ühe käega taluaias peenraid tegevast, teisega e-riiki ehitavast Eestist.
Arhitektuuriaasta tundub olevat ka näitusteaasta. Näitused – puudutavad nad siis ajalukku kuuluvat teemat või hetke nüüd ja praegu – on arhitektuuri kommunikeerimises olulised lülid, raamatusse on neid valitud koguni kaheksa. Kuidas me majadest mõtleme, milliseid küsimusi küsime, milliseid väärtusi oluliseks peame? Arhitektuurimuuseumi näitus „Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile“ ja Arhitektide Liidu kuraatorinäitus „Liginull“ olid mõlemad tugevad sõnumikandjad, kus info ja selle edastamise viis moodustasid nauditava terviku ning külastaja lahkus saalist ilmselt suurema hulga põletavate küsimustega, kui tal sinna tulles neid oli. Hinnata tuleb nii autorite avarat pilku ja oskust asjade taha vaadata (Miks naisi on arhitektuuris esil nii vähe? Kuidas ruum loob soorolle? Kuidas on seotud arhitektuur ja kasvuhoonegaasid?) kui ka sõnumit, et arhitektuur on intellektuaalne distsipliin, mille tugevus on vaatepunktide paljususes. Näitustega haakub ka arhitektuurist kirjutamine, publikatsioonipreemia žürii kirjandusteadlase Jaak Tombergi isikus valis laureaatideks Siim Tuksami küsimuse digiarhitektuurist – miks see on tulnud, et jääda – ja äsja Kunstiakadeemia sisearhitektina lõpetanud Eva-Maria Truusalu artikli väikelaste ruumi mängulisusest ning mängust ruumis.
Arhitektuuriga saab tegeleda ka protsesse juhtides, visioone luues, inimesi veendes. Preemia pälvinud Tartu Linnavalitsus ning linnaarhitekt Tõnis Arjus on silma paistnud järjekindla tegevusega linna planeerides, küsinud õigeid küsimusi ja panustanud mitmetesse avaliku ruumi projektidesse eesmärgiga seeläbi suuremaid protsesse nagu valglinnastumine või ligipääsetavus linna kasuks pöörata. Ruumi küsimustega veelgi suuremal, makrotasandil tegeles Jaak-Adam Looveer Riigikantselei juures ruumiloome töörühma juhtides, skaala võrra taas kitsam on disainerite liidu juhi Ilona Gurjanova fookus linnaruumile kui disainitööriistale, mille eesmärk on luua hea kommunikatsioon ning võrdsed võimalused kõigile.
Võrgustunud maailmas on kõik omavahel seotud ja heade majade kõrval – mida aeg-ajalt asjaolude kokkulangemisel või nende kiuste ikka sünnib – on veelgi olulisem tugev taustsüsteem, see, et arhitektuurset ruumi planeeritaks asjatundlikult, et usaldataks professionaale, et ehitamises osataks kunsti näha ja head avalikku ruumi rikkuseks pidada. 2019. aasta arhitektuuripreemiad tunnustavad parima arhitektuuri kõrval ka seda pingutust, mida hea asja sünd nõuab.
Triin Ojari,
Raamatu toimetaja
Detsember, 2019
