Arhitektuurimaastiku pühapäev
Aastaraamat annab pildi preemiaarhitektuurist, meie ehitatud keskkonna pühapäevast. Siia on koondatud tervelt kuuele erinevale preemiale nomineeritud projektid, hooned, siseruumid, maastikukujundused, näitused, raamatud ja artiklid. Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitalil, Eesti Maastikuarhitektide Liidul, Eesti Arhitektide Liidul ja Sirbi ning Maja publikatsioonipreemial on kõigil erinevad statuudid (näiteks EALi eramupreemiat antakse välja üle aasta) ning nii jäävad siin esitletud objektide valmimisajad viimase kolme aasta sisse, valdavalt siiski perioodi 2020–2021 august. Kokku valiti välja 36 nominenti, lisaks üks tudengi- ja kaks artiklipreemia laureaati. Žüriide kokkuvõtted valikust ja premeeritud töödest leiab raamatu lõpust, kandidaatide vähesuse üle ei saanud neist keegi kurta.
Ootuspäraselt on preemiamaastikul tegijad avaliku sektori tellimusel valminud ühiskondlikud hooned – Lodjakoda Tartus, Haapsalu põhikool, Saue vallamaja, Hiiumaa elamuskeskus Tuuletorn, isegi väike Lugemispaviljon Tallinnas Koidula tänavas. Seda suurem heameel on näha börsifirmat Tallinna Sadam investeerimas arhitektuuri – tänavu nii Kulka kui EALi aastapreemia võitnud Vanasadama kruiisiterminal on maja ja maastik ühekorraga, strateegiliselt õige samm mereääre inimsõbralikumaks muutmisel. Nagu üks servatükk oleks suurest puslest paika saanud! „Me tõesti üritame alati seda, et iga projekteeritav hoone võtaks oma keskkonnast kõik, mis võimalik, ja annaks alati vastu midagi, mida esmane funktsioon otseselt ette ei kirjuta,“ on intervjuus ajakirjale MAJA öelnud terminali üks arhitekte Ralf Lõoke, kelle sõnul tuleb hoolimata kõigest julgeda katsetada, et luua uut. Terminal on nende sõnade elav tõestus. Muide, see Ingrid Ruudi tehtud intervjuu sai ka parima arhitektuuriartikli preemia, kokkuvõtet oma praktikast arhitekti enda täpses sõnastuses kohtab tõesti harva.
Eramupreemia nominentide valikus peegeldub eelkõige eestlase armastus maja järele keset loodust, tihti on selleks pere teine kodu linnast eemal või siis elamu rahulikumas kohas äärelinnas. Puit, lihtsad geomeetrilised vormid, avatud valgusele ja seosele õuega – kõik see on tegelikult juba olnud, ent võtab pidevas taastulemises aina viimistletumaid, detailitäpsemaid ning puhtamaid vorme. Üks laureaate, Kuku-Ranna suvila on seejuures ääretult sümpaatne viide nõukogudeaegsele suvilaarhitektuurile, kus avanevate-sulguvate luukide süsteem annab legendaarsele telkmajatüübile moodsa vimka.
Aasta-aastalt on maastik nominentide reas aina arvukamalt ja veenvamate töödega esindatud. Maastikuarhitektide liidul on palju preemiakategooriaid ning nii täitub ka siinne raamat rohelusega: rannad, mänguväljakud, promenaadid, pargid. Rohealad seostuvad vaba aja veetmise, puhkamise, energia taastamise ja mänguvõimalustega, seega on nad meile tingimusteta sümpaatsed – park meeldib ju alati, kehastades praegusel ajal maski- ja murevaba ruumi. Üks laureaate, Tammsaare park Tallinna südames on pargilahendustest kõige vaatemängulisem, kesklinna glamuuritsooni edev osa, mis rahu ja vaikuse asemel pakub pigem väikest pausi kiirustavale inimesele. Pausikoht on ka teine laureaat, Tallinnas esimene omataoline Fahle pargi sisegalerii – katustatud endine tänav, täis eksootilisi taimi ja toole-laudu, veesilmasid, sillakesi ja muud õdususindeksiga atribuutikat. Mõlema laureaadi ühisnimetajaks võiks olla linlik eskapism, millele sekundeerib kolmanda premeeritu, Kääriku maastikupargi kujunduslik napp joon ja loomulikkus.
2021. aasta Veneetsia arhitektuuribiennaali (veel enne pandeemiat välja käidud) pealkiri „Kuidas me koos elame hakkame?“ iseloomustab üsna hästi praegust aega – milline ruum on turvaline, kuidas sujub kooselu tehisintellektiga, mis leevendaks tarbimisiha, kuidas linlikus avalikus ruumis arvestada teiste elusorganismide ja -olenditega, teisisõnu elurikkusega? Näitusepreemia saanud tulevikuutoopiate näitus „Majad, mida me vajame“ arhitektuurimuuseumis küsis kuraator Jarmo Kauge suu läbi, kas me üldse vajame veel uusi maju ja kui radikaalne ruumipööre on globaalse kriisi lahendusena üldse võimalik? Unistada ju võib, aga vanker veereb veel mõnda aega samamoodi edasi, arhitektuur on teadagi aeglane kunst. Uute heade hoonete, platside, parkide või näituste pakutav positiivne emotsionaalne laeng on kindlasti samuti omaette väärtus, nautigem seda sinna ikka kohale minnes, mitte ainult aastaraamatut lapates!
Triin Ojari
Raamatu toimetaja
