Sissejuhatuseks
Arhitektuuri peetakse heaks ühiskondlike protsesside peegeldajaks, majades saavad kokku nii ühe ajahetke majanduslik seis kui ka kultuurilised väärtushinnangud. Samas võtab kavandamine ja ehitamine aastaid, aeglase kunstina ei reageeri täna valmivad hooned kriitilistele probleemidele nii ruttu, kui me tahaks. Kui vaadata märksõnu, ilma milleta ükski arhitektuurivaldkonna sõnum nüüdisajal lendu ei lähe nagu kohalikud materjalid, lammutamise asemel ümber ehitamine, materjalide ring- ja taaskasutus, liikuvus, planeeringute ja hoonete süsinikujalajälg, kättesaadav eluase jne, siis Eesti ehitusmaastikul ringi vaadates silmatorkavat muutust ei näe. Me ehitame valdavalt betoonist, puitehitus areneb pigem tasapisi ning on hetkel teadliku tellija ja arhitekti õnneliku kokkusattumise tulemusel sündinud materjalivalik või tuletatud keskkonnast – majake keset metsa tehakse loomulikult puidust. Äärelinnastumine suuremate linnade ümber ei ole kuhugi kadunud, ümbertöödeldud ehitusjäätmetest uue maja ainese saamine tundub veel liiga radikaalne (ja kallis) mõte, nõukogudeaegsete hoonete lammutamist eelistatakse renoveerimisele nende halva maine ja sama halva ehituskvaliteedi tõttu. Uute eluasemete turgu valitseb erasektor, kes teeb oma ruumiotsuseid maksejõulist ostjaskonda silmas pidades (kus kallinev laenuraha teeb omi korrektuure) ning olemasoleva elamufondi suuremahulist rekonstrueerimist takistab killustunud omand. Käsikäes rohepööratud ehitamisega räägitakse ka muutunud esteetikast – majad ning nendevaheline ruum mitte ainult ei pea keskkonnasõbralikud olema, vaid sellisena ka näima. Öko-look on uus poliitika. Euroopa Komisjoni sügisel 2020 lansseeritud Uus Euroopa Bauhaus sedastab, et elukeskkond peab olema kaunis, kestlik ja kaasav. Me ei ela täna kriisijärgses ajas, vaid ajal, kus tuleb aru anda, et ammu alanud kriis on püsiv ning me oleme selle ise põhjustanud. Puitfassaadid, nutikad tehnoloogilised lahendused, vormiline tagasihoidlikkus ja ratsionaalsus, kliimamuutuste tagajärgi pehmendavad rohealad, uut kogukondlikkust loovad asumid, pehme infrastruktuur väliujulatest promenaadideni on kõik uue aja märgid, mis peaksid arhitektuuri näoga inimese poole pöörama ja linnad elamissõbralikumaks muutma. Komisjon ei valinud asjata euroliidu rohepöörde tööriistaks arhitektuuri – oma olemuselt on see positiivne valdkond, lahendusi pakkuv ja loomingulise lisaväärtusega.
Positiivsed näited on ka kõik tänavused arhitektuuripreemiate nominentideks tõusnud hooned ja maastikukujundused. Tundub olevat koolide aasta. Sümboolsel kombel osutus enim esile tõstmist väärivaks neist kõige väiksem, Rakvere töö- ja tehnoloogiakeskus – asjalik ja ülimalt otstarbekohane hoone, mis koondab endasse kolme kooli tööõpetusklasse. Töökojale kohaselt ei mingeid tulesid ega vilesid, aga nii kohalikule kogukonnale kui õpilastele äärmiselt vajalik maja, mis võimaldab õpetada tänasel päeval üha haruldasemaks muutuvat käsitööoskust.
Muusika- ja Balletikool Tallinna südalinnas on vastupidi väga keeruline maja, mille võtmeks on peenhäälestada palju funktsioone ja tehnilisi nõudeid nii, et tulemus mõjuks puhtalt, sujuvalt ja müravabalt (seda ka otseses mõttes, arvestades asukohta liiklusarteri sääres).
Hübriidsus on omane ka kolmandale tänavusele silmapaistvale haridushoonele – Artium Viimsis ehitati laste huvikoolidele, aga pakub võimalusi alates ooperist kuni kooskokkamise või ühise peenrategemiseni katuseaias.
Kaasavus iseloomustab ka maastikukujundusi – Emajõe linnaujula Tartus sobitub Euroopa linnade trendi rajada merre või jõkke rahvalikke basseine, Tondiraba maastikupark keset Lasnamäge on vaheldusrikas jalutuskäik keset linnaloodust, kus muuhulgas on maastikutüüpidest nagu tühermaa ja võsa tehtud sildiga varustatud vaatamisväärsused.
Kui rohepööre soosib tihedalt ja kompaktselt elamist, kohalikkust ning koostööd, siis on elamisväärne linn kõigile tegelikult meie ainus lahendus.
Triin Ojari
Toimetaja
Raamat on müügil Apollo ja Rahva Raamatu kauplustes, samuti Eesti Arhitektuurimuuseumis ja Kumus.
