15 
TAGASIMillal te viimati siga nägite? Võib-olla polegi päriselus näinud? Kui nii, siis on suur tõenäosus, et ei näe ka – juba aastast 2015 ei tohi Eestis Aafrika seakatku ennetamiseks sigu farmihoonetest välja viia. See tähendab, et need loomad veedavad kogu oma elu siseruumides – kogu nende maailmakogemus ongi ehitatud ruum. Ühtlasi on sellega sümboolselt lõpuni jõudnud modernismi pooleteise sajandi pikkune pingutus muuta lihatootmine ja sellega seotud loomad inimesele nähtamatuks.
Tööstusliku lihatootmise teke ja areng on olnud moderniseerumisega rohkem seotud, kui tavapäraselt teadvustame. Hügieeni, ökonoomsuse ja efektiivsuse kaalutlustest ajendatud uuendused ühelt poolt ning liha tarbimisega seotud kultuuriliste hoiakute muutus teiselt poolt viisid disaini- ja ruumilahendusteni, mis panid aluse kogu tayloristlikule vooluliinimeetodil toimivale töökorraldusele. See mõtestas ümber nii modernse töö ja tarbimise ruumi kui ka inimkeha ja töö suhte. Farmiloomade pidamise, nende toiduks tapmise ning liha töötlemise, pakendamise ja turustamise põhjalik ümberkorraldamine sai samal ajal alguse 19. sajandi keskpaiga Prantsusmaal ja USA-s. Kuigi Pariisis oli juba 1818. aastal valminud Napoleon I korraldusel linnamüüridest väljapoole viis suuremat tapamaja, toimus tõeline revolutsioon selles vallas Georges-Eugène Haussmanni linna ümberkujundamise projektiga. Aastatel 1863–1867 ehitati tema kavandi järgi Pariisi keskne La Villette’i tapamaja, mida Haussmann ise pidas linnakanalisatsiooni kõrval oma olulisimaks saavutuseks. Olles seotud nii sadama kui ka raudteedevõrguga, pidi La Villette’i hiiglaslik, 56-hektariline loomaturu ja tapamajaga kompleks mahutama loomi Pariisi nädalase lihavaru jagu ning tagama puhtad linnatänavad, kus lihunikud kohapeal enam tapatööd ei tee. Lõppesid kodanike kaebused rentslis voolava vere ning häirivate häälte ja aroomide üle – prostitutsiooni, haiglate ja kanalisatsiooni kõrval oli see olnud peamine linnaruumi hügieenialaste debattide teema. La Villette’i mastaabist hoolimata püsis aga käsitöönduslik suhtumine ja teatud hool loomade suhtes – muutus küll ruum, kuid praktika põhimõtteliselt mitte. Igal loomal oli eraldi latter ja tapmine toimus individuaalselt. Victor Baltardi projekteeritud klassitsistlike turuhallidega kompleks toimis üksikute täiendustega edukalt üle saja aasta, kuni see 1974. aastal suleti ja Bernard Tschumi tuntud konkursiprojekti alusel linnapargiks ümber kujundati.
/…/
