19 
TAGASIKonkreetne värk
Arhitektid ja insenerid on betoonist võlutud – sellel pole loomulikku kuju, nii et seda saab vormida täpselt enda äranägemise ja füüsikaliste jõudude järgi; selle loomis- ja tootmisprotsessi saab hõlpsasti korrata, kiirendada, suurendada globaalsel skaalal; selle monoliitne, ühtlaselt jätkuv mass ja vorm on kui inimloodud kivi. Eesti keeles ongi sellest arenenud kategoriseerimise hälve: poorbetoonplokkidest maja liigitatakse kivimajaks hoolimata asjaolust, et selliseid ehitusplokke maakoores ei leidu. Kuigi teadlased pole ühel nõul, kas antropotseen ehk geoloogiline epohh, kus maakoort mõjutab enim inimtegevus, on juba alanud, näitlikustab betooni kui inimloodud materjali võidukäik ühe liigi planetaarset mõju. Üks näide: maailma suurim hüdroelektrijaam Kolme Kuristiku tamm (Three Gorges Dam) hoiab enda taga 40 miljardit kuupmeetrit vett, mis väidetavalt aeglustab oma raskusega maakera pöörlemist 0,06 mikrosekundit päevas.
Betoonist on saanud arengu sünonüüm. See tähendab ehitamist ja suurelt, selles on potentsiaali kasvatada kohalikku majandust, pakkuda töökohti, parandada ligipääsetavust, luua uut energiataristut. Nii kasvab riigi SKP ning rahvusvaheline konkurentsivõime – betooni tugevus ei ole ainult füüsikaline, vaid ka poliitiline. Suurprojektid nagu tammid, teed, serveri- või ostukeskused toetavad valitud inimeste heaolu ning pehmendavad kõikuva majanduse mõju. On need aga alati vajalikud ehitised? Geograaf David Harvey nimetab selliseid suurehitisi ruumilisteks hoiusteks (ingl spatial fix, autori tõlge). Ta kirjeldab sellega objekte, mis tekivad vabaturumajandusest üle jääva kapitali ümberpaigutamisega ruumi eesmärgiga kapitali väärtust säilitada või kasvatada. Betoonivalu turgutab majandust ja mõne ruumilise probleemi, mida lahendada, leiab alati. Küll aga nendib Harvey, et sellised lahendused jaotuvad ajas ja ruumis ebaühtlaselt ja tekitavad ajutiste pursetena omakorda järgmisi probleeme, mida tuleb lahendada. Nii võib vaadelda näiteks kohalikku „euroarhitektuuri“. Viaduktide ja betoonkividest jalgteede ehitamise üle ei pidanud keegi Eestis otseselt arvet, nagu kirjutas Merle Karro-Kalberg 2007. aastal.1 Kus anti, tuli võtta. Nüüd tuleb tegeleda valglinnastumise, autokeskse planeerimise ja maa-aluste parklatega, mis moodustavad iga hoone süsinikujäljest 30–50%. Harvey kutsubki betooni vaagima abstraktsemalt kui ainult füüsilise kehandina, st mitte ainult materjali või objektina, vaid ka sotsiaalse protsessina.
/…/
1 Merle Karro-Kalberg, „Euroarhitektuur“, Maja 89–90 (2017).
