Arhitektuuripreemiate aastaraamatust leiab 2025. aasta parimad näited nii ühiskondlikest hoonetest, maastikuarhitektuurist, elamutest kui ka muust arhitektuuriga seotud tegevustest. Kõik objektid on läbinud Eesti Kultuurkapitali, Eesti Arhitektide Liidu ja Eesti Maastikuarhitektide Liidu žüriide tiheda sõela ning annavad hea ülevaate Eesti professionaalse arhitektuurikultuuri hetkeseisust.
Sissejuhatuseks
Nõudlikkus ruumi suhtes
Arhitektuuripreemiate raamat koondab endasse 2025. aasta parimad, kelle on välja sõelunud arhitektide ja maastikuarhitektide erialaliitude ning kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali žüriid. Lisaks valitakse parima lõputööga arhitektuuritudeng ning ajakiri MAJA annab välja preemia ajakirja veergudel ilmunud parima artikli eest. Võrdlemisi kirju pilt, mis ei pretendeeri ülevaatlikkusele arhitektuurimaastikust ja mis teistsuguste nominatsioonide ja auhindajate korral oleks kindlasti teistsugune.
Kui eelmisel aastal sai tõdeda, et laureaatideks valiti projektid, mis ei ole traditsioonilisel kombel „tugevad“ ega „solistid“, siis tänavune arhitektuuri peapreemia läks Saltole kahe erakordselt andeka maja eest. Saku gümnaasiumi põhikool ja staadionihoone on võrdlemisi hajusas keskkonnas paiknedes paratamatult solist, ent see pole Salto majade juures kunagi peamine. Oluline on muuta ruum huvitavaks ja samas logistiliselt selgeks, tõsta klaasseinaga palliplats keset koolimaja ning teha selle ette perfektne ringikujuline hoov – kujund, mis juba iseenesest loob turvatunnet ja soovi koos olla. Aasta parimas majas on ka aasta parim interjöör, Pille Lausmäe büroo loodud kooliruum on hele, ajatu, liikumisi suunav ja detailideni läbimõeldud. Saku kool tähistab ka jätkuvat Eesti uue kvaliteetse kooliarhitektuuri võidukäiku, mis on kestnud üle kümne aasta ja mida võiks vaatamata käimalükkamisraskustele siinse arhitektuuripoliitika kõige edukamaks väljundiks pidada. Tallinna Linnateatri uus hoone vanalinna rüpes on igas mõttes kordumatu projekt, vanalinnas maa alla ehitamine ja teatrihoone kui selline on miskit, mida niipea uuesti ette ei võeta.
Läinud aastal valmis ka teine Tallinna tellimusel tehtud hoone, Kadrioru pargi aednikemaja ehk oranžerii (Karisma). Utilitaarse sisu uhkesse vormi valanud klaasmajas peegeldub Euroopa kuninglike kasvuhoonete traditsiooni, mis keiserliku suvituskultuuriga läbipõimunud Kadriorus polegi nii võõras. Loodetavasti jätkab seni tellijana suhteliselt tagasihoidlik olnud Tallinn avalikele objektidele arhitektuurikonkursside korraldamist ja valimistsüklite kiuste ka nende elluviimist.
Kuivõrd arhitektide liit korraldab üle aasta parima elamu valimist, on tänavu valikus ka mõned suvemajad – ootuspäraselt puidust, linnakärast eemal, keset loodust, kohad vaadete ja iseenda nautimiseks. Huvitava ruum-ruumis sümbioosi loob KTA kavandatud Eksi boks, mille metsikuvõitu fassaad sulandub kameeleonina Pada mõisa poollagunenud karjakastelli müüride vahele. Kaasaegseid mugavusi pakkuv pesa soosib mõtisklemist ümbritseva mõisa hääbumatu ilu üle. Laureaadiks tunnistati hoopis ABMA arhitektide loodud väike linnamaja ühes Tartu sisehoovis. Endisest garaažist ehitasid endale kodu arhitektid ise, tulemus on kompaktne, ruumiliselt vaheldusrikas ja oma pretensioonituses sümpaatne. Selliseid tagahoovileide ja omanikke, kes varemetes potentsiaali näevad, võiks meie ajalooliselt üsna mitmekihilistena säilinud linnades kõvasti rohkem olla.
Võidukäiku jätkab ka maastikuarhitektuur, õigemini on ta muutumas üha normaalsemaks osaks igast arendusest. Sealjuures on ilmsed ka suunamuutused, muruväljast lilleklumbiga keskel oleme jõudnud tundlikuma, loomulikuma ja elurikkama haljasruumi juurde. Pelgulinna gümnaasiumi aed, Pelgulinna kogukonnaaed ja ajutine parkla Ülemiste City’s on piisavalt erinevad, et näidata maastikukujunduse ampluaad.
Pole kahtlust, et üks hea suunanäitaja arhitektuurimaailma suundumustest on näitused, aga ka muud väljal toimivad praktikad. Valga arhitektuuriresidentuuri Vares tunnustati nende tegutsemise eest ruumikultuuriga laiemalt ja seda väljaspool tavapäraseid „jõustruktuure“ nagu tellija, ametnik või ehitaja. Pealegi tegelevad nad Valgaga, linnaga, mille enamik mainitud struktuure on lootusetuks tembeldanud. Sõelale jäänud näituseid vaadates torkab silma noorte praktikute panus – nii Veneetsia biennaali Eesti paviljoni kui ka EKA galeriis väljas olnud silikaaditeemalise näituse autorid on 2020. aastate alguses ülikooli lõpetanud ja ellu astunud arhitektid, kelle mõtlemist on mõjutanud kliimakriis, ebakindlad ajad, idee ringmajandusest. Veneetsiasse viidud soojustamisinstallatsioon oli sama tabavalt irooniline kui kunagine gaasitoru – renoveerimine ja energia on omavahel seotud ja poliitiliselt laetud teemad. Noore kunstiajaloolase Grete Tiigiste kureeritud näitus Tallinna olümpiaehitusest on näitusena magus materjal. Olümpiaobjekte muidugi teatakse, ent seda suurejoonelist ja linnaehituslikult põnevat etappi meie lähiajaloost pole arhitektuuriuurimuses eraldi fenomenina vaadeldud. Kai Lobjaka koostatud Bruno Tombergi näitus on ülevaade ühe kohaliku disaini isakuju loomingust, kes ei tegelenud ainult esemekujundusega, vaid püüdis seda tegevust ka mõtestada ja õpetada – disaini leiutada. Modernist, kes uskus, et disaini abil saab kujundada mõtte- ja elulaadi. Omal kombel pole see usk kuhugi kadunud, ka siia kaante vahele kogutud parim arhitektuur peaks kujundama meie soove ja käitumist ning muutma meid nõudlikumaks linnaruumi, keskkonna ja nende osiste suhtes.
Triin Ojari
Toimetaja
