738 
TAGASITarmo Richard Kalmp kirjutab, et Tallinna Mustamäe linnaosa on Eestis kõige tihedamalt asustatud, kuid kummalisel kombel leiab sealt ülekasutuses parkimisalade kõrval alakasutuses garaažlad.
Nobeli kirjandusauhinna saanud T. S. Eliot kirjutas 1922. aastal ühe kuulsama modernistliku poeemi „Ahermaa“.1 Ta kirjeldab seal Esimese maailmasõja järgset ruumi, kus napib traditsioonilisi võimuorganeid ja usku iseendasse. Luuletust kannab moraali lagunemine, sellest tekkinud ahnus ja kiire rahulduse vajadus. Ahermaa on hea kujund kirjeldamaks väärtusetut, lagunenud, mahajäetud ja tulevikuta ruumi. Ühtlasi kannab see ruum mälestusi. Alakasutatud ja tühjana seisvate ruumide kasutussevõtmist surub tihti tagant nende vilets väljanägemine, mis häirib ja ärritab inimesi. Mure linnaruumi väljanägemise pärast on postindustriaalses linnaplaneerimises üks peamisi, ütleb David Harvey, kes kaitseb variatiivsuse vajalikkust linnaruumis.
Kahanevate linnade alakasutuses ruum, omavalitsuse tegevus elukeskkonna kvaliteedi parandamisel ja sellega seotud keerukused on oluline teema üle Eesti. Tallinna Mustamäe linnaosa on Eestis kõige tihedamalt asustatud, kuid siin kohtab kummalist kooslust: ülekasutuses parkimisalade kõrval on rohkesti alakasutuses garaažlaid. Mustamäe üldplaneeringus on arvestatud parkimise lahenduses ka garaažidega, mis moodustavad kogu parkimisalast viiendiku. Mustamäe viimases arengukavas on välja toodud, et parkimiskohtade nappust süvendab autode tarbeks mõeldud garaažide massiline sihtotstarbest hälbiv kasutamine.
Käsitlen siinkohal Mustamäel garaažidealuse ruumi ja parkimisala vahekorda ja seoseid ning autode parkimiseks mõeldud ruumi kui ühisvara. Mustamäe parkimisprobleemid on siiski lokaalsed ning on garaažiühistuid, mis toimivaid väga hästi ja on tihedalt kasutusel.
Tarmo Richard Klamp
Edasi saab lugeda Sirbist
Foto üleval: enamasti ei sobi garaaž oma asukoha poolest igapäevaseks parkimiseks, vaid pigem auto pikaajaliseks hoidmiseks ehk passiivseks parkimiseks.
