839 
TAGASINaiste eemalejäämine ühiskondlikelt jõupositsioonidelt väljendub ka linnaruumis, liiga vähe on neile eraldatud tähelepanu tänavanimega või lubatud aupaistet monumendiga
Koolipõlves pidin igal aktusel kuulma paatosliku häälega loetud sõnu: „Meie kooli lipp, Härma-kooli lipp, eesti kooli lipp, ühegi plekita. Miina Härma neiukäed õmblesid esimese sinimustvalge lipu kahe sõbranna seltsis.“ Need neiukäed on mu ajju sööbinud igaveseks. Edasi läks asi segaseks, meelde jäi mingi siivutuvõitu jaburdus, et oleme oma emade õed ja isade vennad, kuigi tegelikult oli hoopis „Me oleme oma isade koolivennad, me oleme oma poegade koolivennad ajast aega. Me oleme oma emade kooliõed, me oleme oma tütarde kooliõed ajast aega.“ Nüüd üle lugedes tundub Lehte Hainsalu 1989. aastal kirjutatud lipu saatmise salm veidi nõretav, aga peaaegu normaalne.
Üks teine asi, mis tollal tundus normaalne, tundub praegu haruldane ja ebatavaline. Nimelt seisis kooli ees Miina Härma kuju (Juta Eskel, 1984). Tollal nii igapäevane pronkskuju on osutunud tavatuks, tavapärast linnakujundust mitte järgivaks – tuleb välja, et pronksist või kivist naisi meie linnades näha ei ole. Ajaloo kulgu sekkunud naissoost teadlasi, loojaid, poliitikuid ja väljapaistvaid ühiskonnategelasi austavaid mälestusmärke lihtsalt ei leidu.
Pronksist lagi
Emas(looma)figuurid, väiksed mälestustahvlid või -pingid ei lähe siin arvesse. Naisi kui selliseid muidugi leiab. Nii et vähemalt silma nad pai(s)tavad. Naised on ju ilusad, harmoonilised, ümara joonega, sobivad eriti hästi esitama allegooriaid või kaunistama pargimaastikku, soovitavalt au naturel või siis nappides kehavorme rõhutavate lehvivate palakatega nagu Russalka ingel (skulptor Amandus Adamson, arhitekt Nikolai Tamm, 1902) või nn taksot püüdev paar Estonia taga (skulptor Lembit Paluteder, arhitekt Mart Port, 1959), kuigi mõlemad on mehist kaotust tähistavad monumendid.
Hea näide on Tartus Vallikraavi tänaval peituv skulptuur „Õppiv tütarlaps“ (Juhan Paberit, 1959), mis nimetuse järgi kõlab nagu midagi arukat ja teistsugust. Aga ei, graniidist tütarlaps on loomulikult alasti, kuigi tarkust taga nõudjal on tõesti süles avatud raamat. Ülikoolilinnale au tegev kehakate seegi. Mare Mikofi „Maanaised“ (1974) Raekoja platsil viltuse maja ees kannavad küll siivsalt riideid ja on saanud äärmiselt auväärse koha linna peaväljakul, kuid jäävad anonüümseks. Kuhu on jäänud uhkusega oma nime kandvad naiste monumendid? Kas on ära tinistatud naised ise, nende mäletajad, märkajad või esiletõstjad? Kas lisaks (mõne jaoks nähtamatule) klaaslaele, mis naiste vaba eneseväljendamist piirab, on avalikus ruumis ka pronkslagi, mis võimekate naiste meenutamist takistab ja nad nähtamatuks muudab?
Kolme linna, Tallinna, Tartu ja Pärnu, linnavalitsus avaliku ruumi kunsti üle väga selget ametlikku arvestust ei pea. Kõige ülevaatlikum tabel on Tallinna linnavalitsusel, mille järgi linna 188 mälestuskivil, mälestusmärgil, monumendil ja büstil on 34 korral kujutatud nimeliselt, s.t ees- ja perekonnanimega, päriselt elanud meest (lisaks TTÜs 13 mälestussammast) ja kahel naist. Nii moodustavad naiste monumendid üldarvestuses umbes ühe protsendi ja nimelistest 5,6 protsenti. Pingid, bareljeefid, mälestustahvlid ja hauatähised on loetelust välja jäetud, sest need ei ole piisavalt nähtaval kohal.
Marie Underi valgest marmorist mälestusmärk (skulptor Mati Karmin, arhitekt Tiit Trummal, 2010) seisab rahvusraamatukogu ees, kuid üleelusuuruses ja kummalises kaerajaanipoosis kohmakas skulptuur vaimustavale luuletajale au ei tee ja mõjub paroodiana. Huumor iseenesest ei ole avaliku ruumi monumentaalteoste muidu nii tõsimeelses pildis üldse halb, aga mitte siis, kui ei saada aru, kas see on olnud taotluslik. 2019. aasta veebruaris avati mälestusmärk Politseiaias esimesele eestlasest linnapeale ja esimese eesti tütarlastekooli asutajale –abielupaarile Voldemar ja Elfriede Amanda Lenderile (skulptor Vergo Vernik, arhitekt Meelis Press). Vastakuti istuvad kujud jätavad mulje, justkui oleksid piparkoogitaina jääkidest kokku pandud, kuid mõjuvad õnneks võrdsetena ehk iseseisvate, eraldigi väärtustatud isikutena.
Tartu 37 tähtsamast mälestusmärgist on püstitatud 26 meestele ja kaks naistele ehk oma nime ja näoga naisi on 5,4 protsenti kogu monumendipargist. Lisaks helilooja ja Tartu ülikooli esimeseks audoktoriks valitud naise Miina Härma kujule avati 2018. aastal mälestusväljak Lydia Koidula (Bruno Kadak) ja Johann Voldemar Jannseni (Mare Mikoff) skulptuuride tandemina, nüüd isa ja tütrena. Muidu kiiduväärt idee ja suurepärase uue avaliku ruumi rikub ära titt-Koidula, kes oma kuulsa isa juurest või varjust (Kroonlinna?) võsa poole jookseb. Selline võimsa naise infantiseerimine ei mõju autorite või tellija selgitustest hoolimata põhjendatult ja rikub kogu heast tahtest sündinud ansambli.1 Selle kõrval mõjub Miina Härma soliidselt isegi hoolimata oma vähendatud mõõdust ja vana kooli käsitlusest.
Pärnu 23 skulptuurist ja mälestusmärgist on kaheksa meeste ja üks naise auks ehk 4,3 protsenti koguarvust. Suure kivi otsas troonib Lydia Koidula (Amandus Adamson, 1929), mis on rahvusromantiline ja veidi igav, olles oma kõrges paigutuses haaratav vaid kaugemalt. Kus on, sinna tuleb juurde – peale kuju koduks oleva omanimelise pargi (see au on ka kolmel mehel) on Koidulal Pärnus veel oma staadion (A. H. Tammsaarel ka).
/…/
