675 
TAGASIRuumi standardimise põhjus on tugeva keskmise taseme loomine, jätkusuutlikkus ning elanike huvide kaitse.
Margit Mutso kritiseerib oma Sirbis ilmunud artiklis „COVID-19 õppetunnid eluruumide kavandamiseks“1 eluruumidele esitatavaid nõudeid, seda valdkonda reguleerivat määrust ja esitab provokatiivse küsimuse: „Kelle huvides on tehtud selline dokument?“ Võin juba etteruttavalt öelda, et olen nõus Margit Mutso ettepanekuga majandusministeeriumile eluruumide teemasse põhjalikult süveneda. Toetan määruse „Eluruumidele esitatavad nõuded“ täiendamist ning eluruumidele kõrgeid nõudeid, sest need kaitsevad elanike huve, tagavad üldise kvaliteetse keskmise ja ruumilise paindlikkuse, mis omakorda lubab ruumi kohandada elukommetega.
Ruumi on kahtlemata keeruline standardida, kuid olenemata inimeste ja nende elukommete erinevusest on meil kõigil ka palju ühist. Meie eluruumis peab saama magada, pesta, süüa, istuda, puhata ja oma asju hoida. On muidki koduseid tegevusi, mida enamik meist harrastab, nagu õppimine, mängimine, treenimine ja külaliste võõrustamine. Viimase paaril kuul on paljud pidanud ka kodus töötama. Meie kodud võiksid olla küllalt paindlikud, et seal saaks kõike seda teha. Julia Park on kirjutanud 2017. aastal väljaandes „Sada aastat eluruumi standardeid. Mis nüüd?“: „Kui meie halvasti projekteeritud kodus ei ole küllalt ruumi, on meil kaks probleemi. Kui meie hästi projekteeritud kodus ei ole küllalt ruumi, on meil endiselt probleem.“2 Öelda, et ükskõik missugune kodu on parem kui see, et kodu ei olegi, on allaandmine. Pole põhjust, miks kvantiteet peaks tulema kvaliteedi arvelt.
Minu kokkupuude eluruumide projekteerimisega Eestis on olnud väike. Vahetu kogemuse olen saanud hoopis Londonis, kus töötan arhitektuuribüroos East. Tegelen enamasti avalikul tellimusel eluruumide ja avaliku ruumi projekteerimisega. See valdkond on Londonis väga politiseeritud ning vastavalt ka reguleeritud. Samuti on ranged ruumi suurusele esitatavad nõuded. Olenemata sellest, et olen korduvalt kolleegidega kurtnud ühe või teise standardi jäikuse üle ning hoolimata sellest, et mõnikord paistavad need nimme olevat loodud arhitektide loovuse tapmiseks, olen siiski veendunud nende vajalikkuses eelkõige seetõttu, et need kaitsevad tulevaste elanike huve ning aitavad kaasa eluruumide kvaliteedi parandamisele. Standardite olemasolu on eelkõige vajalik elanikele, kuid ühtlasi toovad need kasu arendajale ja eluasemeturule.
Londoni standardid
Londoni territoorium jaguneb võrdlemisi autonoomseteks linnaosadeks, mille linnaplaneerimise osakond vastutab muu hulgas ehituslubade väljaandmise eest. Süsteem on keeruline ja mitmetasandiline, sellest võib leida nii puudujääke kui ka väga hästi välja arendatud aspekte. Igal juhul peab projekt ehitusloani jõudmiseks vastama õigusaktidega paika pandud nõudmistele. Vastavust eluruumidele esitatavatele standarditele kontrollivad osakonna spetsialistid. Kontrollimiseks nõuavad mitmed linnaosad isegi tegevustsoonidega, möbleeritud korteriplaanide väljajoonistamist. Sellega soovitakse tagada, et eluruumid oleksid lihtsalt ja mugavalt kasutatavad, ka vaegliikujale sobivad või vähemasti külastatavad.
Elamispinnale esitatavatel nõudmistel on Inglismaal pikk ajalugu, mis ulatub Londoni suure tulekahjuni XVII sajandil. Siis kehtestati esimesed õigusaktid katastroofiliste tagajärgedega tulekahjude ärahoidmiseks. Regulatsioonideni, mis otseselt puudutasid eluruume ning nende suurust, jõuti umbes sada aastat tagasi pärast Esimest maailmasõda,3 mil peamine eesmärk oli korterite üleasustuse vähendamine. Pikka aega puudutas regulatsioon peamiselt avaliku sektori elamuehitust.4 Aastaid esitasid kohalikud omavalitsused elamutele iseseisvalt oma nõuded. 2015. aastal kehtestati aga üleriigiline eluruumide standard,5 millega esitatakse nõuded kõikidele korterelamutele, olenemata sellest, kas need kuuluvad riigile, kohalikule omavalitsusele või on hoopis eraomandis. Londoni omavalitsustes on selle standardi nõuded ehitusloa taotlemiseks kohustuslikud.6
/…/
1 Margit Mutso, COVID-19 õppetunnid eluruumide kavandamiseks. – Sirp 8. V 2020.
2 Julia Park, One Hundred Years of Housing Space Standards. What now? 2017, lk 77. Kättesaadav: http://housingspacestandards.co.uk/assets/space-standards_onscreen.pdf
3 Julia Park, One Hundred Years of Housing Space Standards. What now? 2017, lk 16–53.
4 Briti avalikus sektoris, peamiselt kohalike omavalitsuste tasandil on elamuehitus tavapraktika.
5 Inglise keeles „Technical housing standards – nationally described space standard“.
6 2015. aastal ei võetud selliseid nõudeid kasutusele esimest korda. Sellesarnased nõuded kehtisid paljudes linnaosades juba varem, kuid neis paiguti esinevad erinevused tegid nende järgimise asjaosalistele mõttetult keerukaks ning üleriigilise standardiga ühtlustati ebakõlad.
