1170 
TAGASI„Lauamäng” on avalik mänguväljak. Kahest platvormist koosnev lauda meenutav struktuur loob uusi võimalusi vanemate ja laste suhtluses. Aukude ja lelude mõte on anda neile võimalusi mängida koos. Samas loob lauaplaat väikestele inimestele plaadi alla oma maailma, lubades neil vanemate silme alt kaduda.
„Lauamäng“ sündis 2020. aasta Artishoki biennaali raames, mille teemaks oli koopia. Autoreid ajendas mänguväljaku kavandamisega tegelema linnaruumis silma torganud mänguväljakute üksluisus ja kujundivaesus. Samuti on valdav, et mänguväljaku kasutajatena nähakse üksnes väikelast, samas kui vanemad lapsed ning ka lapsevanemad on tegevusest kõrvale jäetud. Tekkis küsimus, kas ohutusstandarditest hoolimata saaks luua mänguväljaku, mis on mõeldud erinevatele kasutustele ja kasutajatele?
Samuti nägid autorid mänguväljaku kui kunstiobjekti või avaliku skulptuuri kasutamata potentsiaali. Mänguväljak võiks olla enamat kui ronimise ja liumäest alla laskmise taristu. Selles mõttes on õppida nõukogudeaegsetelt metallist turnimiselementidelt – nende abstraktne ja lihtne vorm ei dikteeri ega domineeri, vaid toetab igasugu mängude ja tõlgenduste loomist.
Ka „Lauamängu“ tehniline lahendus on eksperiment – lauaplaadiks kasutatud ristkihtliimpuit pole tegelikult sellisel viisil kasutamiseks mõeldud. Et laua alla jääks võimalikult palju jooksu- ja mänguruumi, on laua- ja toolijalad painutatud metalltorudest, mis on liiva all omavahel ühenduses. Liiva kasutamine osalt mänguväljaku täitena, osalt pinnakattematerjalina on teadlik valik, et struktuuri all saaks ka kui liivakastis mängida.
