1041 
TAGASINäituse sisearhitektuuri dikteeris ekspositsiooniruum. Massiivsed lühtrid laes, sepised, seinamaalingud, freskod – sellises interjööris end kehtestada pakkus omaette peamurdmist. Probleemküsimus oli, kuidas üldse tulla ajaloolises keskkonnas oma ekspositsiooniga esile, et mitte minna ruumis lihtsalt kaduma. Lisapiiranguid lõi asjaolu, et ei seintele ega lakke tohtinud midagi kinnitada. Tundus, et selline tugeva tähendusväljaga ruum tahab midagi hoopis enda keskele.
Kujundi, millest sisearhitektuuri puhul lähtuda, pakkus välja näituse teema ise. Nimelt on vabamüürlaste ülirikkalike sümbolite hulgas kesksel kohal 33-astmeline trepp. Valgustatud trepp lõikab ruumi jõuliselt sisse, andes kogu näitusele tugeva sissejuhatava noodi. Nõnda kujuneski näitus ümber trepi, mis on ühteaegu ka vitriin. Et ruumi mitte üle koormata, on saali otsaseina lisatud vaid üks pikk väärtesemeid esitlev vitriinikapp. Kuna eksponeerida sai vähest, valiti sinna üksnes mõjusaim.
Trepialune nišš on nagu kellelgi kodune panipaik. Sealt leiab hulga piiluaukusid, millest võib silmitseda vabamüürlust tutvustavat graafilist osa ja rõivaid. Selline lahendus iseloomustab hästi vabamüürlaste temaatikat, mis ühtaegu avab ennast, samas jätab paljutki varju. Salapära säilib. Külastaja võiks ju ka natuke pingutada, mitte kõike korraga ära näha.
Mõnes mõttes on erakordne, et näitusel pole ühtegi ekraani ega nuppu peale selle, mis lülitab valguse sisse ja välja. Võib-olla distsiplineerib seegi vaatajat rohkem süvenema.
Mustavalge-ruuduline põrand on vabamüürlaste tähendusrikas sümbol, vihjates Loožile ning hea ja kurja võitlusele. Visuaalselt lisab see näitusesaali sürreaalsust, samas seob trepi ülejäänud ruumiga. Nõnda on kogu ruum justkui taldrik, millel näitus on serveeritud.
