1110 
TAGASIVäino Tamme juubelinäituse jaoks oli koht olemas: disaini- ja arhitektuurigalerii Pärnu maanteel. Näituse paigutus ruumis oli algusest peale suhteliselt selge: seintele tulevad planšetid ja läbikumavale kilele keset ruumi trükitakse originaaljoonised. Piimjas kile imiteerib kalkat – abivahendit, mille peale kopeerida, millele visandada ja mille abil kavandist edasi minna. Lakke olid kiled riputatud paralleellükke joonlaudade vahel. Selline materjalivalik nii graafilise osa esitlemisel kui ka üles panemisel peegeldavad aega, mil jooniseid tehti veel käsitsi – kalka ja rööpjoonlaud olid Väino Tamme ja teiste vanemate kolleegide igapäevased tööriistad. Need tekitasid vanema põlvkonna näitusekülastajates nostalgilist äratundmist, noorematele olid need justkui väljavõtted ajalootunnist.
Kui musta värvi seinad moodustasid planšettidele hea tausta, siis põrandatega oli lugu keerulisem. Näituseruumi kujundamisel oli kõige raskem lahendada küsimus, mida teha musta-valgeruudulise põrandaga, mis katab saalist umbes kolmandiku. Kuna näitusel esitati ka animatsiooni Väino Tamme suvila projektist, tekkis mõte katta põrandaosa parketiga. Nõnda sai ühe liigutusega lahendatud esteetiline probleem, ühtlasi eraldati materjalierinevuse abil video vaatamiseks näitusesaalist omaette ala. Samast parketist kasvasid välja ka minimalistliku vormiga pingid, millel inimesed said istuda ja filmi vaadata. Suurepärane lõpptulemus hakkas ilusti kokku mängima ülejäänud näitusega.
Vastutus sellise väärika sisearhitekti juubelinäituse tegemisel oli suur, loodetavasti jäi ta näitusega rahule.
