316 
TAGASI
Küsimustele vastas Jan Graps.
Millisest intriigist, lähteideest põrkus näitus „Uurali kaja“?
Näituse taustaloos põimuvad mehe ja naise arhetüübid, nende erinevused ja sarnasused meie hõimurahvaste argielulistes situatsioonides alates sünnist, armumisest ja pulmapidustustest kuni kodu rajamise, küttimise, maaharimise ja rõivaste kaunistamiseni, suitsusaunas toimuvatest viljakusrituaalidest kuni metsakalmistul esivanemate vaimudega suhtlemiseni.
Naissool on oma kindlad valdkonnad, kuhu meestel pole asja, ja meestel taas oma alad ja tegevused, kuhu naisi ei lubata. Näitus ühendab need alad ja tavad ja lubab külastajal saada osa nii mehe kui ka naise tegevustest, maailmatajust, traditsioonidest ja unikaalsetest elukeskkondadest.
Milline oli näituse kujunduse arhitektuurne lähtepunkt?
Arhitektuurse kontseptsiooni kaudu on näitusele antud võimalikult selgepiiriline liigendus. Arhitektuurse lahenduse esmane ja peamine eesmärk on esitada keerulised seosed ja taustsüsteemid lihtsal, kaasaval ja arusaadaval moel.
Esimeses, kõrges sissepääsusaalis saab heita pilgu soome-ugri rahvaste üldisele taustale, arvukusele, paiknemisele ja keelelistele sarnasustele. Järgnevas neljas saalis aga jaotatakse soome-ugri rahvaste keelkond nelja suure rühma vahel. Nende saalide ekspositsiooni elavdamiseks on loodud külastaja jaoks ajaline lisamõõde, mis võimaldab rännakut läbi aastaaegade vaheldumise alates kevadhommiku varajastest tundidest kuni arktilise talveööni lumistel polaarväljadel. Keskse arhitektuurse kujundi ja sümbolina toimib valgusjõgi, mis on soome-ugri rahvaste tinglik eraldaja ja samas sümboolne ühendaja läbi keeleliste seoste. Jõgi on ka muistsete paadimeeste maantee ja kalarikas toidulaud. Näitusekülastaja jaoks on valgusjõgi ekspositsiooni teekonna alguse tähistaja ning suunav käigurada eri maailmade vahel navigeerimisel.
Mis teid selle projekti juures kõige rohkem proovile pani?
Kõige rohkem pani proovile ilmselt siiski projekti ajaline kestvus. Ligi kaheksa-aastase valmimisperioodi jooksul tuli pidevalt oma fookust teritada ja endale meenutada, millega me täpsemalt ikkagi tegeleme. Et oma tervikutaju ei läheks lappama, pidime koostama nii-öelda hierarhiadiagrammi, et me ka ise ära ei unustaks, millised ekspositsiooni osad peavad olema domineerivamad ning millised on loodud enam foonile värvingu andmiseks.
Mis pakkus selle projekti juures suurimat rahulolu?
Kindlasti koostöö oma ala tippudega. Selle näituse valmimise katla juures oli tõeliselt palju andekaid inimesi, kellelt oli palju õppida ja kellega ühiselt panustades sai näitus just nii terviklik, nagu sai. Arvuliselt töötas erinevates tööfaasides ja etappides kokku umbes 200 inimest. Arvatavasti sarnase mastaabiga tiimide nimekirjad jooksevad ka juba pisemate mängufilmide lõputiitrites.
Näituse kujundamine ja kõigi audiovisuaalsete kihtide tervikpildi koos hoidmine meenutabki pisut filmilavastaja töö iseloomu: peame looma külastajatele tervikliku ja mitmekihilise atmosfääri, mille kaudu esitatud jutustuses põimuvad nii intellektuaalne põnevus kui ka mänguline lustlikkus. Igatahes on suur nauding ja rõõm endalgi alati uuesti sellesse maailma siseneda ning tajuda, et siin on nüüdseks kujunenud täiesti isetoimiv metareaalsus, millel on oma elurütm, hing ja iseloom.
Küsis Karen Jagodin
