Vilsandile jöudmine lahkunuga on märkimisväärselt eriline, olgu see siis kirstu vöi tuhaurniga, tuleb ületada meri. Ärasaatmise teekond on pikem ja mötisklevam. RADA. Sadamast kalmistule jöudmiseks tuleb ette vötta ligikaudu kilomeetrine jalutuskäik. Taamalt üle pöldude hakkab paistma kolumbaariumi ala maamärk „Pesa“, mis minu jaoks samastub VÄRAVAGA jöudmaks viimasesse puhkepaika. KOHT. Metsatukk keset lagendikku, kus on eriline hiieline aura.
Ardo Hiiuväin, PESA juhendaja
Pesa on Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri 2020. aasta esmakursuslaste loodud ning suvise ehituspraktika käigus valmis ehitatud õppeprojekt. Vilsandi vana kalmistu oli vajunud unustuse hõlma ning väikesaare elanikud soovisid, et neil oleks taas – üle mitmekümne aasta – võimalus matta oma lähedasi kodumulda.
„Väikeehitise” aine raames võtsid tudengid eesmärgiks luua Vilsandile väärikas matmispaik, mis suhestub saare ajaloo ja keskkonnaga. Projekt loob ruumilist väärtust matusetalituste läbiviimiseks, püüdes sealjuures võimalikult vähe sekkuda vilsandlaste traditsioonide ruumi ning anda juurde midagi, mis dialoogina värskendab olemasolevat pilti.
Pesa on mõeldud maamärgiks ja teetähiseks Vilsandi uuele kolumbaariumile. Tema vormi juurt võib otsida Vilsandi pikast linnuriigi-ajaloost, ent maapinnast välja kaarduvale vormile võib iga tulevasse rahupaika sammude seadja teisigi põhjendusi leida. Pesa saab toimida kui portaal – värav, kui keskenduda matustega seostuvale liikumisele ühest maailmast teise, teispoolsuse piiri ületamisele.
Kaugelt vaadeldes on maamärk silmapaistev, kuid tänu oma vormile ja materjalile sulandub hästi ka ümbritsevasse looduspilti.
Konstruktsiooni peamine materjal on Läänemaalt pärit tammepuit, millel on loomupärane suhe Saaremaa loodusrikkuse, metsade ja maalähedusega. Pesa on loodud pakkuma inimestele tuge ja tunnet, et tema lähedane on maetud turvalisse kohta – pesakohta, kodukohta.
Tekst: Trine Tõniste
1170 
TAGASI
