1704 
TAGASI
Sindlinahk, ametliku nimega Vaksali sild, on kergliiklussõlm, mis koosneb jalakäijate- ja jalgrattasillast ning kahest tunnelist. Sindlinahk on maastik-maamärk, mille läbivaks kandjaks on looklev nahk, mis loob liikumisteede sujuva jätkuvuse ja toob klinkertellisega liiklussõlme inimmõõtmelisust.
Olukorras, kus Pauluse kiriku näol asub vahetus läheduses dominantne vertikaalne maamärk, on sild ja tunnelid vormitud ühtseks maastikuliseks ansambliks. Loodud kooslus ei domineeri, küll aga eristub – kutsub ennast otseselt kogema, mitte kaugelt imetlema. Selline inimmõõtmeline ruum on mõeldud aeglasel liikumisel kogemiseks. Vormilt pehme nahk on kaetud saja tuhande tugeva ja konkreetse klinkertellisega, mille toon varieerub vastavalt asukohale: tunneli sisemuses on soojemad toonid, samas kui väliruumis muutub valdavaks hallikas toon, et vältida liigset kontrasti betoonelementidega ja lasta objektil terviklikult mõjuda.
Esialgu oli telliste asemel mõeldud kasutada puitsindleid ja toonide varieeruvus oli konkreetselt seotud UV-kiirguse analüüsiga puidule – tunneli sees, kus pleekimist ei toimu, säilinuks puidu mesised toonid, päikesele eksponeeritud pinnad aga olid juba projektis hallina kavandatud, ennetamaks vältimatut. Sellisel pinnakäsitlusel on teataval määral ornamentaalne kvaliteet, mis seisneb selle kommunikatiivses või isegi harivas aspektis: antud juhul rõhutades päikesekiirguse mõju puidule ja aidates liiklussõlmes orienteeruda.
Objekti teevad samavõrd eriliseks ka insenertehnilised lahendused. Tänu kandvatele käsipuudele ja järelpingestamisele mõjub sild kohati isegi uskumatult saledana. Tunneli kehandid said aga Eestis esmakordselt rajatud rammimistehnikaga, tänu millele ei pidanud rongiliiklust katkestama.
Tekst: Sille Pihlak, Siim Tuksam
