1270 
TAGASI
Lähteülesandeks oli kiirelt ja kergelt ehitatav, samas eriline olemispaik, mis ei vaja aeganõudvat ehitusloa menetlust ja oleks hinnalt sõbralik.
Nii sündis metsast inspireeritud maja. Algusetapp oli nagu krokii, kus kiirete pintslitõmmetega kas tabad või ei taba modelli olemust.
Sodised esmased mõtted tekkisid kipelt: kõik, mis oli pikalt peas kuju võtnud, sai paberile pandud. Edasi järgnes arvutitöö ja sealt edasi töö platsil tellijatega teemasid läbi arutades ja veel hiljem meistrimeestega töövõtteid üle täpsustades.
Maja sai paika krundil jalutades ja oksaraagudest tikkudega asukohta timmides.
Lapsed tegid kodus papist mudeli, kontroll oli seega ülipädev ja asjalik.
Tulemuseks on minimaalne sekkumine loodusesse ja ühtegi puud langetamata hoone.
Suured luugid ja lükandsein avavad ja sulgevad piiri metsa ja eluruumi vahel. Trepp on järsk ,tekib puu otsa ronimise tunne.
See on elamine looduses, mitte primitiivne, vaid linnaelule täielik vastand ja meeldiv vaheldus.
Vari, vihm, tuul, valgus, lumi, heli mängleb hoone seinal ja siseruumis, tekitades meeldiva segu organiseeritusest ja juhuslikkusest.
Välisilme on rustikaalne, omamoodi karm. Siseruumi hubasus tekib puidu soojusest, heledusest, loomulikkusest.
Maamaja on loodud lastega perele aastaringseks kasutamiseks. Külmal ajal hoone kütmine võtab paar tundi aega, mis loob ruumikogemuse: aeg aeglustub, sest kütmine suunab inimese kamina ette. Kohal olema. Aktiivselt puhkama.
Hoone põhjustatud liikuvuse süsinikujälg on null, kuna sinna saab ühistranspordi ja rattaga. Majake asub kohaliku rongijaama, bussipeatuse ja rattaparkla kõrval.
Välislaudis on asetatud nii, et tekiks võimalikult vähe jääke. Lattide liitekohad tekivad vastavalt saematerjali pikkusele.
Tulemuseks on geomeetriline mets.
Peeter Pere
