Toomas Paaver – arhitekt avaliku huvi teenistuses
Toomas Paaver on arhitektina tegutsenud kohtades, kuhu teised ametikaaslased pole väga tahtnud minna, ja teemadega, mis jäävad kuhugi taustale: teinud siseministeeriumis üleriigilist planeeringut, olnud linnaarhitekt, koostanud võistlustele lähteülesandeid, uuringuid, õppematerjale, viinud end kurssi õigusloomega, esindanud kodanikuühenduste häält arvukates planeerimise vägikaikavedudes. Tema tegevus on suunanud veel sündimata ruumi – ruumi, mille lõplikuks vormistajaks on pärast teised arhitektid, ent selle embrüonaalset faasi kujundavad tingimused, kokkulepped, laiem ruumiline mõte sellest, kuidas üks või teine projekt võimalikult hästi avalikku huvi teeniks. Sest just avaliku huvi teenimine on Paaveri meelest ruumilise planeerimise peamine eesmärk: „Olen püüdnud ühiskonnateadvusest maha võtta kinnisideed arhitektist kui kõikvõimsast planeerijast, sest sellist ei saagi olemas olla. Selle asemele olen püüdnud pakkuda mõtestust, et lisaks hoonetele töötab arhitekt ka avaliku ruumiga, pluss nende omavaheliste seostega, ülesandepüstitustega selleks tööks ja ruumiliste seoste tunnetamisega laiemalt.“[1] Paaver on olnud eelkõige vahendaja erinevate osapoolte vahel, sõltumatu sekkuja, alati varustatud asjakohaste argumentidega – loogiline mõtlemine on tal kindlasti juba matemaatikaõpingute ajast. Proaktiivse praktikuna paigutub ta hästi muutuvasse arhitekti rolli 21. sajandil, mil ühe probleemina nähakse eriala marginaliseerumist, muutumist avalikkuse silmis kitsaks teenusepakkujaks. Arhitekt ja osaluskultuuri teoreetik Markus Miessen on kirjutanud, et arhitekt peab suutma tegeleda kultuurilise keerukusega, mis nüüdisaegset ruumiloomet ümbritseb, võtma taas vastutuse suhete ja konfliktide läbirääkimise, vahendamise ja võimaldamise eest, mida nii üksikisikud kui ka kogukonnad saaksid ruumis teostada. Tema „kutsumata autsaider“ on sõltumatu praktik, kes pole poliitiliselt seotud ja kes säilitab oma ideelise ja loomingulise autonoomia.[2]
Toomas Paaveri tegevust on märgatud ja kajastatud varemgi, 2016 Noore Arhitekti eripreemia puhul ilmunud kogumik võtab kokku tema tegevuse esimesed kolmteist aastat. Samas trükises toodud intervjuude ning artiklite nimekiri on nooremapoolse arhitekti kohta muljetavaldavalt pikk. Seepärast keskendume käesolevas vestluses Paaveri viimaste aastate töödele. Kohtume tema Kalamaja katusealuses kodus, tänaval, mis ristub Vana-Kalamaja tänavaga – kõige värskema projektiga, kus Paaveril oli käimalükkav ja konsulteeriv roll. Tänavad on Paaveri kirg olnud 2013. aastal valminud Soo tänava uuest lahendusest alates. „Planeerimine ei ole kastikeste täitmine, arhitekti loominguline sisend peab planeeringutesse tagasi jõudma. Sama kehtib tänavate kohta,“ on ta veendunud.
Aga alustame algusest – Toomas Paaver lõpetas Eesti Kunstiakadeemia 2003. aastal nn linnaarhitektide kursusel ja seda ajal, kui ametnikuks minemine oli kindlasti ebapopulaarne otsus. Paaver kinnitab, et linna peeti bürokraatlikuks kohaks: „Ometi kuidagi meie kursusel selline vaim tekkis ja paljud tahtsidki omavalitsusse tööle minna: mina läksin Kuressaarde, Oliver Alver Rakverre, Karri Tiigisoon Pärnusse, Tiit Sild Tartusse, Marko Männik Viljandisse ja Jaak-Adam Looveer Kihnu valla arhitektiks. Mina pärast Kuressaaret küll linnaarhitekt ei ole olnud, aga kahtlemata on minu töö olnud seotud avaliku sektoriga – tegelesin toonases siseministeeriumi planeeringute osakonnas üleriigilise planeeringuga „Eesti 2030+“, samuti on Tallinna linna ja avalike huvidega seotud minu kodanikuaktiivsuse korras tehtud töö.“ Kindlasti on Paaverit nagu ka mitmeid kursuseid enne teda suunanud toonane kateedri juhataja Veljo Kaasik ja tema huvi linna kui tiheda struktuuri ja elujõu allika vastu. „Arvan, et Veljo Kaasiku mõju oli tugev,“ kinnitab Paaver. „Samas, tema õpetus ei olnud sugugi täpne, pigem oli see mõju kaudu, sõnumid olid sisukad, aga alguses võisid mõjuda isegi arusaamatult. Tema õpe ei keskendunud nii palju majadevahelisele välisruumile, vaid linnale kui suurele süsteemile. Sealt tuletasin enda jaoks juba iseenesest, et linnas on ülioluline tänavaruum ja sellega seotud teemad, millega arhitektid üldse ei tegele, ehkki peaks. Arhitekte, kes heal tasemel lahendavad hooneid, on piisavalt palju ja mina sinna trügima ei pea. Olen leidnud endale teised väljakutsed.“
Paaver oli Kuressaares linnaarhitekt kolm intensiivset buumiaastat, 2003–2007, pärast seda oli järgmised kolm aastat Paik arhitektide aeg – Paaveri sõnul oli tal tunne, et vahelduseks on vaja ikka konkreetsema arhitektitööga, hoonetega tegeleda. Seejärel suundus ta riigiametisse üleriigilise planeeringuga tegelema, mida toitis muuhulgas huvi õigusloome vastu, ent tundus, et ministeeriumis liiga vaba mõtlemisega tegelast väga ei oodatud. Kui küsin, kust üldse tekkis arhitektil huvi seadusandluse vastu, siis selgub, et magistritöö ajast: „Minu töö pealkirjaga „Rada improviseerivasse linna“ keskendus õiguslikule struktuurile alates Rooma õigusest. Lõin enda fantaasiast lähtuvalt juriidilise struktuuri, kuidas avalik ruum ja eraomandis tükid teineteist mänglevalt täiendaksid. Sain aru, et hea ruumiloome eelduseks on avaliku sektori riigimehelik arusaam avalikust ruumist kui eraruume siduvast inimlikust võrgustikust. Tänu sellele viisin end õigusliku maailmaga kurssi ja hiljem on sellest kasu olnud nii linnaarhitekti kui ka kodaniku töös.“ See nn kodaniku töö sai hoo sisse 2009. aastal asutatud Telliskivi seltsis, kus Paaver tundis oma loomulikku kohta – kus sai vabalt mõelda ning kuhu oli arhitekti juurde vaja. Telliskivi selts, nagu ka kaks aastat varem asutatud Uue Maailma oma, märgivad n-ö kolmanda osapoole tekkimist buumijärgsesse reaktsioonilisse linnaehitusalasesse diskussiooni, kellel oli ka reaalne ruumipoliitikat muutev mõju –tegutsemine Kalaranna avalikuna hoidmise nimel viis detailplaneeringu muutmiseni. Paaveri sõnul on kodanikutöö tema jaoks olnud väga inspireeriv: „Sa näed, et tahetakse millenigi jõuda ja sina oskad sellesse panustada, asja paremaks teha. Mul oli tugev tunne, et me ei taha olla lihtsalt õiendajad, vaid me peame suutma pakkuda visiooni. Tõmbasin võib-olla inimestel isegi hoogu maha kohtades, kus projektis hakati ühte või teist maja kritiseerima – et kole või ei sobi –, sest see ei ole teema, millega selts peaks tegelema. Hoonete puhul saab lõputult erinevaid maitseid väljendada. Meie tööks on keskenduda inimesele tänavaruumis ja olulistele avalikele kohtadele, samuti olemasolevate väärtuste nägemisele ja kaardistamisele.“ Paaveri osalusel valminud tuntuimad objektid ongi tänavad: Tallinnas Soo tänav (projekteerija SKA inseneribüroo), Vana-Kalamaja tänav (autor Kavakava) ning tänaseks seisatud Peatänava projekt (koos Kavakavaga), Tartus Roosi tänava lahendus (autorid ka Tõnu Laanemäe Paik arhitektidest ja Kino maastikuarhitektid). Muide, Paaveri üks töid on olnud ka uue tänavaruumi standardi lähteülesande välja töötamine, ta andis sellele koguni uue nime, et tulevane standard ei jätkaks linnatänavate liiklustehnilist vana mõtestust.
Paaveri tegevuse jäljed on olemas mitmel pool ehitatud ruumis, kus seda aimatagi ei oskaks. Näiteks arhitektid õpivad endisesse sukavabrikusse rajatud EKA uues hoones, mille ruumilahendus baseerus tema 2014. aastal koostatud võistlusülesandel. Või et juba kümmekond aastat on suurema osa arhitektuurivõistluste aluseks paljuski tema struktuuri ja sõnastuste põhjal tehtud Eesti arhitektuurivõistluste juhend. Viimasel ajal töötab Paaver, osaliselt tervislikel põhjustel, pigem konsultandina, eelistades tööde valmimist läbi tiheda suhtluse.
Toomas Paaveri uuematest tegevustest saab tuua näiteid, milles tal on olnud erinevaid rolle ning mis hoolimata erinevast ruumiloomevahendist ja skaalast tegelevad kõik avaliku ruumiga: „Minu maailmapilt on hästi inimesekeskne, ruum ei ole tehniline. Mind käivitab see, kui leian võimaluse mõne tavapraktikast erineva liigutusega ruumi paremuse poole nügida.“
Triin Ojari
[1]Toomas Paaver: avaliku ruumi saadik. Intervjueeris Kaja Pae. – MAJA, sügis 2017
[2]Markus Miessen. Crossbenching. Toward Participation as Critical Spatial Practice. London, Sternberg Press, 2016.