Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia nominent 2021
Autor
Sille Pihlak
Juhendajad
dr Jüri Kermik (Eesti Kunstiakadeemia) ja dr Roland Snooks (RMIT University)
Kaitstud
21. detsembril 2020 Eesti Kunstiakadeemias

Arhitekti-uurijana avab Pihlak oma töös kaks teineteist täiendavat ja omavahel põimuvat aspekti. Ühelt poolt loomisprotsessis eneses arenevad ja analüüsi kaudu nähtavaks saavad võimalused (loogilised järgnevused disainiprotsessis, modulaarse süsteemina käsitletud loomisprotsessist endast avanevad võimalused koostöö ja kaasautorluse ergutamisel/rakendamisel, arhitektooniline järjepidevus ja selgus disainiväljundini jõudmisel), teiselt poolt sellest samast modulaarsusest võrsunud süsteemi rakendatavus nii-öelda väljapoole – ühiskondlikule tasandile. ‘Prototüübi-protokolli’ mudelit ühtsesse süsteemi sidudes ei osuta see uurimus mitte ainult uutele edasiviivatele (kaasa arvatud keskkonnasõbralikele) võimalustele arhitektuurse idee realiseerimises tootmistasandil (puitarhitektuur), vaid ka suhtluses tellija-tarbija-kasutajaga.
Jüri Kermik, doktoritöö juhendaja, väljavõte kirjalikust arvamusest

MIS?

Praktikapõhise doktoritöö tegemise käigus välja kujunenud somaatilise modulaarsuse mõttemudel võimaldab integreerida protokollid ja prototüübid ühte süsteemi, luues nii tervikliku arhitektuurse keha. Uurimuses kajastub arhitekti töös kasutusel olevate eeskirjade (protokollide) ja nende alusel loodud tüüplahenduste (prototüüpide) vaheline mõjus side. Vaatluse all on jätkusuutliku disaini lõimimine ehitustööstusega, hoone tootmisahela automatiseeritus ning detaili ja üldvormi seosed. 

MIS SEE ANNAB?

Somaatilise modulaarsuse projekteerimis- ja ehitusmeetodiga saab kujundada heterogeense paindliku ruumi ja tektoonika. Somaatiline modulaarsus on ühel poolt üks võimalik lähenemine inimmõõtmelisele arhitektuurile, mis rakendab varieeruva skaalaga modulaarsuse meetodit kohandatava ja liigendatud (linna)ruumi loomiseks. Teiselt poolt aitab somaatiline meetod luua ühtset ruumiloome süsteemi, mille iga skaala osised – treppidest seinapaneelideni – moodustavad ühtse arhitektuurse kehandi, lihtsustades nii hoone loetavust ja mõistmist. Teadvustades automatiseeritud tööriistade mõju disainile, seadsin endale ülesande välja selgitada, mis toimub hoone sisekihtides, kus tektooniliste otsuste tõttu muutuvad hoone arhetüüpsed osad.

MIKS?

Ligi 90 aastat pole Eesti ehitusvaldkond olnud õigupoolest jätkusuutlik ning seda on iseloomustanud vähene automatiseeritus. Praegu on algoritmilise koostöövoo tõttu avanenud võimalus lülitada taastuvad ehitusmaterjalid taas hoonete projekteerimisahelasse, loomaks jätkusuutlikku ruumikultuuri. Leian, et arhitektide, inseneride ja tootjate koostöövoogude käigus või tulemusena valminud väikevormidel on mitmeid ühisjooni, mis tõstab puitarhitektuuri kasutuspotentsiaali ka suure mastaabiga ehituses. 

KUIDAS?

Kaardistatud töövood aitavad korrastada kaootilist loomeprotsessi ning toetavad keerukate geomeetriate ja orgaaniliste materjalidega ehitamist. Doktoritöö on tehtud peamiselt minu loomingulise praktika toel arhitektuuribüroos PART ning olen sellega näidanud, kuidas kujunes puitarhitektuuri algoritmilise tööprotsessi identifitseerimise ja süstematiseerimise kaudu välja somaatilise modulaarsuse meetod.

Tekst: Sille Pihlak