Eesti Arhitektide Liidu tudengipreemia laureaat 2023
Magistritöö “Vastastikusel toel põhinevad puitkonstruktsioonid”

Juhendajad
Martin Melioranski, Raul Kalvo, Eik Hermann
Foto
Evert Palmets

  133

Žürii kommentaar:

Kertu Johanna Jõeste magistritöö „Vastastikusel toel põhinevad puitkonstruktsioonid” tuumaks on pealkirjas nimetatud konstruktsioonimeetod, mida ümbritsevad ideed erialadeülesest disainiprotsessist, jätkusuutlikkusest ning materjalipõhisusest.

Žürii leidis üksmeelselt, et töö on inspireeriv ja põhjalik ning paistab silma omanäolise probleemipüstitusega, alustades väga väikesest skaalast, millele aga lisab kaalu selle ümber visandatud rikkalik mõjusfäär. Konstruktsioonimeetodi tutvustamise kaudu juhib Kertu tähelepanu arhitektuuri, inseneeria ja ehitusvaldkonna koostöö tähtsusele jätkusuutliku arhitektuuri kontekstis, sidudes selle nii materjalist lähtuva, lihttehnoloogilise kui ka modulaarse ja kohandatava disaini kontseptsioonidega.

Vastastikusel toel põhinevate ehk retsiprooksete puitkonstruktsioonide ajalugu ulatub tuhandete aastate taha ning viimastel aastakümnetel on neid uuritud ka mitmetes teadustöödes, ent tehases toodetud liimpuit- ja vineerelementidega võrreldes leiavad need tänapäeval vähe kasutust.

Selle üks põhjus võib olla tööstusrevolutsioonist alguse saanud arhitektuuri ja inseneeria erialade lahkukasvamine ning inseneeritud elementide levik ehituses. Spetsialiseerumine on aidanud küll optimeerida juba väljakujunenud protsesse, ent ei pruugi olla parim viis, et tulla toime uute väljakutsetega ning jõuda standardlahendustest kaugemale.

Oma magistritöös koondab Kertu arhitekti, inseneri ja ehitaja lahkukasvanud positsioonid, taasluues traditsioonilise ehitusmeistri karakteri. Ta väidab, et retsiprooksetel struktuuridel on potentsiaali nad taas kokku tuua, sest struktuuride keeruline geomeetria ning sellest tulenev ehitusmehaaniline ülesehitus on väljakutse nii arhitektidele kui inseneridele, mistõttu võib see erialasid lähendada uurimisobjekti ja ka ehituselemendina.

Niisiis võiks taoline konstruktsioonimeetod olla oluline lisandus tänapäeva ruumilooja tööriistakastis. Retsiprooksetes struktuurides saab kasutada väikesemõõdulist töötlemata puitmaterjali, mis toob kaasa lühemad tarneahelad ja vähem etappe. Kuivõrd kasutatav materjal on kaalult kerge ja ehitusmeetodid liht-tehnoloogilised ja kõigile jõukohased, saab seda meetodit hõlpsasti rakendada taktikalises urbanismis või rohujuuretasandi gerilja-arhitektuuris. Tähelepanuta ei jää ka omanäoline esteetika, mistõttu on Kertu magistritöö oluline panus tektoonilisse mõtlemisse ning inspireerib arhitekte seda mõõdet juba disainiprotsessi alguses enam arvesse võtma.

Ühtlasi saab seda lõputööd võtta ka kui praktilist juhendit, mille tähelepaneliku läbilugemise järel võib ise taoliste struktuuridega katsetama asuda.

Žürii: Epp Lankots, Merilin Kaup, Vahur Sova