EKA uue maja keskne idee lõpetamatusest ning vahelduva ruumimõjuga majaosad pakuvad minu hinnangul väga head raami majas toimuvale. Siinne ruum ei koorma – sageli sa ei märka seda üldse ja sul on võimalik süveneda. Samas annab hoone endast iga päev märku. Ruumitaju ja ruumi kasutamise harjumused võivad olla nihestatud mõne ootamatu tegevuse, sündmuse või ümberpaigutuse tõttu. Seda võib võtta paeluva situatsioonina, aga teisalt tunnetavad pea kõik omal nahal, kuidas pinge reaalse ruumipuuduse tõttu kerib. Seega kinnitab ka uus maja, et EKA-s tuleb olla ruumikasutuses jätkuvalt leidlik.
Epp Lankots, EKA teadusprorektor
Isegi kui ülikooli üks olulisi rolle on konkreetsete erialaste teadmiste andmine, on sellel ka teine roll: jätkuvalt toetada inimeseks kasvamist. Hea õppekeskkond võiks olla koht, kus tudengid tunnevad ennast piisavalt turvaliselt, et võtta riske ja asju põhjalikult läbi proovida. Eriti oluline tundub see kunsti- ja disainikooli puhul. Keskkonnal, milles kasvavad üles uued loomeisikute põlvkonnad, on potentsiaali laiapõhjalise sünergia sünniks.
EKA maja koosneb mitmete ehitusjärkude kihistustest, mille muudavad tervikuks uus maht hoonekompleksi südamikus ja minimaalsed lisandused vanemates hooneosades.
Südamiku alumistel korrustel asuvad kõik maja avalikud funktsioonid (söökla, raamatukogu, kaldauditoorium, galerii), ülemistel aga üldainete klassid. Hoone teine mõtteline süda paikneb sisehoovis. Hoovi ümbritsev sisekoridor – nn vereringe – teeb maja peale inspiratsiooniotsingutele mineku lihtsaks. Piisab ühest pilguheidust üle õue, et saada ülevaade, mis toimub maja eri osades (südamikus, hoovis, tudengistuudiote majas või töökodade blokis). Liikumiskoridori kõrval pulseerib tehnoloogiline vereringe – paksendatud sein, „teenindav ruum“, kuhu on paigutatud kõik kommunikatsioonid. See annab vabaduse ülejäänud ruume edaspidi vastavalt soovile ümber ehitada. Hoovi põhjaküljes asub nn vertikaalne aed: see on hoone konstruktsioonidest väljapuhastatud betoonist luustik, millesse paigutatud terrassid ja üksikud ruumikuubikud jätavad ruumi ka kujutlusvõimele.
See tööstuslikult askeetlik hoone hoiab end tagasi, keeldub olemast jõuline kunstiteos, mis liialt segaks uute teoste loomist selle sees. Selle asemel on rõhutatud poolikust, raami- või toorikuolekut, mis õhutaks ruumiloome jätkumist tudengite edasistes sekkumistes.
Tekst: Eik Hermann