577 
TAGASIKadri Kallast ütleb, et Väärtuslik linnamaastik seisneb kogu linnaruumi erinevate kihistuste tähtsustamises, mitte niivõrd monumentide rohkuses, kuigi viimased on olulised ajaloo- ja identiteediväärtuse kandjad.
Taksoga lennujaamast Ateena kesklinna poole sõites paistsid autoaknast räämas tänavad suurte reklaamtahvlitega kaetud näotute hoonete ning üleilmsete ketikaupluste ja einelatega. Oli 2007. aasta sügis, olin äsja Rääma tolmu taldadelt pühkinud ja nüüd oma elu esimesel reisil suure antiikkultuuri juurde. Ootasin kunstiajaloo- ja kirjandustundides maalitud müütilisse maailma saabumist, kuid leidsin end hoopis globaliseerunud suurlinna perifeeriast ja ehmunult mõtlemas, kas ma mitte hiljaks pole jäänud. Kas Ateenat ei ole enam?
Järgmisel hommikul Akropolile tõustes arvasin olukorda mõistvat: ateenlased võivad lubada endale nii suures ulatuses anonüümselt näotut linnaruumi, kuna antiikajast säilinud monumentaalne tuumik on niivõrd suure kultuurilise väega. Samavõrd kummastavalt kontrastset linnaruumi võime kohata paljudes ajaloolistes paikades. Ehituspärandi taandamine monumentidele ja arheoloogilistele leiupaikadele, mis muinsuskaitses väga kaua domineeris, on lasknud mälestisi ümbritseval linnaruumil omasoodu muutuda, luues olukorra, kus mälestis mõjub tihtilugu kontekstiväliselt, umbkeelse võõrana kohalike seas. Me ei mõista selle sõnumeid ilma infotahvli või Vikipeedia subtiitriteta, kui ümbritsev linnaruum ei ilmuta ajaloolisi kihistusi, mis ühendaks tänapäeva ja minevikku.
Ajaloolise linnaruumi terviklikuna väärtustamise, lisaks monumentidele ka hoonete vahelise ruumi ja vähem silmapaistvate hoonete säilitamise eest hakati häälekamalt seisma XIX sajandi lõpul. Kui linnaruumi hakati pidama ajalooliseks, siis käsitleti seda esiti kui museaali: midagi haruldast ja õrna, mis tuleks selle säilimist ohustavast igapäevaelust eraldada. Kesklinnade muutumine vanalinnadeks ja muinsuskaitseliste piirangute laienemine monumentidelt tervetele piirkondadele põhjustas pahameelt. Ühiskonnas tekkinud vastasseisu kirjeldas itaalia urbanist Gustavo Giovannoni: „Innovaatorid väidavad, et linn ei peaks olema muuseum või arhiiv, vaid keskkond võimalikult hästi elamiseks, samas kui konservaatorid kritiseerivad nende ideaalideta utilitaristlikke põhimõtteid, mis on hüljanud püüdlused ilule, ning leiavad, et linn peab sisaldama moraalselt ja esteetiliselt harivaid elemente“.
/…/
Kadri Kallast
Edasi saab lugeda Sirbist.
