Memoriaal täidab olulise ja suure lünga Eesti inimeste mälestusrituaalides ning annab mitmetahulised võimalused suhestuda kommunistliku terrorirežiimiga. Püstitatud memoriaali varjupool, mustade seinte vahele kammitsetud Teekond, moodustab oma nimetahvlitega kenotaafi kümnetele tuhandetele surmaohvritele ja meenutab kõiki kannatanuid. Teekonna välisküljel paikneb mälestusmärk terrori ohvriks langenud Eesti ohvitseridele. Rusuva Teekonna kõrvale on rajatud helge õunapuid täis Koduaed – paik, kust inimesed rebiti välja enne kannatuste teekonnale saatmist ning kuhu ellujäänud tagasi püüdlesid. Koduaias loodud õhkkond annab üleelatu kiuste usu ja lootuse paremasse tulevikku. Lisaks kitsalt teemakohasele tähendusele on arhitektidel õnnestunud kommunismiohvrite memoriaaliga anda uus perspektiiv kogu Maarjamäe mälestusalale.
Meelis Maripuu / Eesti Mälu Instituut
Memoriaal koosneb kahest osast: „Teekond“ ja „Koduaed“. Selleks et jõuda koduaeda, tuleb võtta ette teekond. Et asuda teekonnale, tuleb lahkuda koduaiast.
Teekond on ruumiline kogemus, milles avaldub süsteemi jõud, mis selekteerib, lahterdab ja otsustab inimese saatuse üle. Teekond ei ole olemise, vaid kulgemise koht, rituaal, mis aitab kogeda minevikku. Teekonda tähistab pikk must tunnelilaadne sirge koridor. Selle põrand on harjatud betoonist aeglaselt tõusev tasapind, seinteks mustaks värvitud terastahvlid ohvrite nimedega. 80×80 cm suurused tahvlid on nummerdatud ning igaühel on 40 nime. Nimede ümmargune arv ja tahvlite selge struktuur aitavad visuaalselt tajuda ohvrite hulka.
Koduaed on metafoor, milles põimuvad unistused, mälestused ja koduigatsus. See on olemise, mitte kulgemise koht, mille sümboliks valisime õunapuu. Aed on süvistatud nõkku, mille keskel on ringikujuline väljak ja seda ümbritsevad nõlvadele istutatud õunapuud. Väljaku põrandaks oleval betoonpinnal on laia põrandalauda meenutav muster – nagu kodus.
Ringikujulise väljaku ja monumentaalse kõrge seina kokkupuutel moodustub sakraalne ruum, pidulikeks kogunemisteks mõeldud nn ühtehoidmise paik. Must sein on taustaks ka skulptuurile – mesilassülemile, mis seostub mõtteliselt nii õunaaia kui memoriaalis nimeliselt välja toodud inimestega, mõlemaid on ühepalju, ligi 20000. Elusuurustena mõjuvad (tegelikkusest veidi suuremad) mesilased on koopiad reaalsetest mesilastest ning sülemi alla paigutatud Juhan Liivi read luuletusest „Ta lendab mesipuu poole“ annab tervikule õige tundetooni – ühtehoidmise läbi ajaloo.
1974 
TAGASI
