Eesti arhitektuuriajakirja Maja publitsistikapreemia nominent 2021
Autor
Madli Maruste
Avaldatud
Maja 2021 kevadnumbris (104)
Foto
Tõnu Tunnel

PÄRNU RAJA LASTEAED JA UJULA

Aadress: Raja 7, Pärnu

Arhitektuur: Margit Aule, Katrin Vilba (KAOS Arhitektid), Triinu Nurmik (Projekt O2)

Sisearhitektuur: Margit Argus, Katariina Teigar (KAOS Arhitektid)

Maastikuarhitektuur: Mirko Traks, Karin Bachmann, Uku Mark Pärtel, Kristjan Talistu, Juhan Teppart (KINO maastikuarhitektid)

Konstruktsioonid: Ever Haabmets (Projekt O2)

Tellija: Pärnu Linnavalitsus

Peaprojekteerija: Projekt O2

Ehitaja: peatöövõtja Nordlin Ehitus

Netopind: 4560 m²

Valmis: 2020

Loovust peetakse 21. sajandil üheks olulisimaks omaduseks. Millistes ruumides laotakse loova isiksuse nurgakivid? Vaatleme Pärnu Raja lasteaia sise- ja välismaastikke.

Eesti esimene eestlaste loodud emakeelne lasteaed avati 1905. aastal Tartus (1), enne seda olid lastehoiud baltisakslaste korraldatud ning vastavalt siis ka saksakeelsed ja -meelsed. Sellesse sajandisse on mahtunud kõikvõimalikke ideoloogiaid ning ka käesolev koroonaviiruse aasta jätab oma jälje arhitektuuri ning ruumikorraldusse.

Huvitaval kombel peegeldab eelmisel aastal avatud Pärnu Raja lasteaed uut koroona kujundatud maailmakorda, nagu ta oleks juba seda silmas pidades loodud. Tegelikult aga alustati hoone projekteerimist enne seda, kui uus, viiruse kujundatud reaalsus alguse sai.

Raja lasteaed on planeeritud sellisel viisil, et igasse rühma pääseb sisse nii läbi maja kui ka eraldi õuealalt isikliku väikese eeskoja kaudu. Seega saavad lapsed ja nende vanemad minna otse oma rühma, puutumata kokku laste ning nende pereliikmetega teistest rühmadest.

Kui mõelda selle peale, mismoodi mõjutab arhitektuuri ning avalikku ruumi, siis on juba praegu selge, et kehtivaks märksõnaks on ja arvatavasti ka jääb segregatsioon. Paljuski oleme liikunud tagasi keskaegsete meetodite juurde, mis puudutab nii viirusega võitlemist kui ka selle ruumilist avaldumist.

Just katkuepideemia oli see, mis korraldas ümber 18. sajandil Pariisi linnaruumi ning viis sisse uue süsteemi, kuidas pidasid valitsejad linnaelanike üle arvet. Eluruumid, majad ja tänavad nummerdati ning üles märgiti igas majas elavate inimeste arv. Iga päev patrullisid ringi võimuesindajad, kes märkisid ülesse, kui mitu inimest ühes või teises majapidamises oli haigestunud, ning vastav teave sai kinnitatud ka antud maja fassaadile. Majadest võisid sisse ja välja liikuda ainult seal elavad inimesed ning ainult selleks ettenähtud ajal (2). Sarnaseid praktikaid, küll digiteeritud kujul, oleme ju näinud viimase epideemia-aasta jooksul paljudes Euroopa riikides, mis veel paar aastat tagasi oleks tundunud utoopilise inimõiguste rikkumisena.

Kui veel enne parun Georges-Eugène Haussmanni aegseid ümberkorraldusi asusid surnuaiad Pariisi linnasüdames, siis katkuepideemia ajal otsustati kalmistud rajada linnapiiridest väljapoole, et nakkus ei saaks tervetele inimestele edasi levida.

Seega üks uus tendents pandeemilises maailmas on eraldatuse loomine ruumi kategooriate ning arhitektuuri planeerimise kaudu, mille üheks leebeks näiteks võib pidada ka Raja lasteaeda.

Kui siiani on kardetud nn teist, olgu siis teisest rahvusest, rassist, kultuurist või religioonist inimest ning teda on vihkamise lihtsustamiseks demoniseeritud, siis nüüd on muutunud nn teiseks omaenda lähimad pereliikmed. Kardetakse, et oma pereliikmetega kohtumise tulemusel võidakse nakatuda või surra. Vanavanemad kardavad surma läbi oma laste ja lastelaste. Selline igapäevane elu on ekstreemsel tasandil isoleeriv ning võõrandav.

LOOV RUUM

Lasteaiad on oma olemuselt samuti valitsevale ideoloogiale alluvad distsiplineerimisasutused, kus asutakse vormima süsteemile sobivaid subjekte. Seega ei ole lasteaedade projektid kunagi juhuslikud, vaid peegeldavad parasjagu valitsevaid lastekasvatusalaseid ühiskondlikke tõekspidamisi ning norme.

Teine tendents on aga üleüldse uute perifeersete kogukondade teke, mis lähtuvad oma põhimõtetes ka sellest, et luua väiksemaid ning lastekesksemaid lasteaedu ning koole.

Heaks näiteks on käesoleva aasta veebruaris Hiiumaal Kõpus eraalgatusena loodud Waldorfi kool, mis asub küll vanas koolimajas, aga kannab uut vaimsust ega soovi taastoota tööstusrevolutsiooni aegseid hariduslikke põhimõtteid.

Siiski kui vaadelda ruumilisi planeeringuid, siis enamik lasteaedu ning koolimaju kannavad siiani vana vaimsust, mis peegeldub ka nende arhitektuuris.

Kuigi lapsed veedavad suure osa aastast haridusasutustes, siis ei tasuks minu arvates ülehinnata nende rolli inimeseks kujunemise teel, sest kuigi ma ise käisin Tartu Annelinna täiesti tavalises lasteaias ja põhikoolis, ei mäleta ma neid keskkondi oma lapsepõlvest peaaegu üldse, küll on mul aga detailselt meeles kõik suved, mis said veedetud vanaema ja vanaisa juures mereäärses talus Tahkurannas.

Seega ma usun, et heal arhitektuuril ning disainil on küll oluline roll, kuid väga olulised loova isiksuse nurgakivid laotakse keskkonnas, mis on ennast ise kujundanud ega allu inimese kehtestatud parameetritele.

LASTEAED KUI KOSMOSELAEV

Pärnu Raja lasteaia hoone on mitmeotstarbeline, see tähendab, et ühe ja sama katuse all on nii lasteaed kui ka kõigile avatud Pärnu ujula. Lasteaia jaoks on see kindlasti väga lahe hüve, et lapsed saavad nautida veerõõme ning midagi erilist ka jahedamal aastaajal.

Lasteaia hoone keskel asuvad ühisruumid ja nende ümber ringikujuliselt rühmaruumid. KAOSe büroo sõnul võeti ruumide paigutamisel arvesse lasteaia jaoks tähtsat logistikat ja töötajate tagasisidet, et tagada sujuv päevane liikumine laste rühmaruumidesse toomisel ja õues mängimas käimisel.

Hoone südame, ühisalade ja rühmaalade vaheline liikumine käib läbi klaasgaleriide. Rühmaruumide viilkatustega on rõhutatud, et suure lasteaiahoone sees asub iga rühma oma ruum, rühmaruumidest kokku aga moodustub justkui küla keset mängumaastikku. Mängualad on paigutatud radiaalselt ümber maja ja pinnavormidega liigendatud.

Hoone ümber planeerisid KINO maastikuarhitektid mitmesugused mänguväljakud, kelgumäed, batuudid, kiiged, karussellid, liiklus- ja spordialad.

Iga rühma juurde kuuluvas väikeses siseõues saab korraldada erinevaid arendavaid ja põnevaid tegevusi, näiteks kasvatada pottides maitsetaimi, mida saab kasutada ka oma toitude maitsestamisel.

Selline lähenemine väljendab haridusuuendajate Montessori ja Steineri põhimõtteid (3), kelle arvates lapsed õpivad ja arenevad kõige paremini kopeerides täiskasvanuid nende tegevustes, mitte mängides ainult neile ettenähtud mänguasjadega.

Kuigi tänapäeva Lääne maailmas kuulub selline lähenemine nii-öelda alternatiivse haridussüsteemi alla, siis tegelikult õpivad lapsed just sellisel viisil eluks vajalikke oskusi. Väikesed lapsed teevad kõike, mida vanemad, ning neil on selleks olemas sobivas mõõdus tööriistad. Usaldatakse laste sisemist tarkust, aga eelkõige usaldatakse vanematena iseennast, mis tänapäeva Lääne lapsevanemal ei ole just kõige tugevam oskus.

Seda on välja toonud ka Tartus asuva Õuelasteaia õpetajad, keda intervjueeris Eva-Maria Truusalu, kui ta uuris oma EKA sisearhitektuuri magistritöö jaoks erinevat tüüpi lasteaedu. Näiteks Tartu Õuelasteaias veedavad lapsed ilmast hoolimata enamiku päevast õues ning toimetavad Lodjakoja territooriumil alal, mis ei näe välja nagu see oleks laste mängumaa, vaid pigem nagu suvalist kola täis tagahoov. Idee ongi selles, et lapsed loovad ise oma „lõbustuspargi“, lastes fantaasial vabalt lennelda. Üks intervjueeritud õpetajatest rõhutas, et sellise ebatraditsioonilise lasteaia juures on kõige olulisem usaldus – et vanemad usaldaksid iseennast ning õpetajaid, selleks, et usaldada oma lapsed niivõrd reguleerimata keskkonda, kus kõik ei ole ümarate nurkadega ega plastmassist.

LASTEAIA SISEKOSMOS

Raja lasteaia rühmade interjöör on lahendatud modernistlikus ja minimalistlikus vormikeeles, mis on kujunenud KAOSe signatuurstiiliks. Rühma ruum on jagatud kaheks tsooniks: ühele poole jääb väikeste laudade ja toolidega ala, kus saab teha kirjatööd ja kunstiprojekte ning süüa, teisele poole jääb magamissektor. Toidud valmistatakse lasteaia köögis, mis asub maja keskel, ning sealt toimetatakse need igasse rühma. Seega eraldi sööklat ei eksisteerigi.

Kahe tsooni vahel olevasse vineerist püstakusse on sisseehitatud liumägi ning erinevatel tasanditel asuvad mängupesad. Samuti asub kesksel kohal õpetaja laud, kust tal on ülevaade mõlemal käel asuvatele tsoonidele. See meenutab mulle küll väheke Benthami Panoptikumi (4), aga eks kõik haridusasutused ole oma olemuselt siiski pisikesed mudelid kontrolli- ning jälgimisühiskonnast.

Sisseehitatud vineerist kappidesse on tehtud erinevatel tasanditel asuvad toredad ümarkaarega aknad, mis võimaldavad lastel ja ka õpetajatel kapist vajalikku leida ilma kõike läbituustimata.

Kelmikat 1950ndate Hollywoodi hõngu võib tunnetada tualettruumi uste kaarjates vormides ning pastelsetes toonides.

Spordisaalis on võimalik seina külge kinnitatud redelite allatõmbamisel tekitada istumise jaoks tribüünid. Kõrvalruumis asuvas saalis ehk aulas on moodulitest koosnev lava ning seda ruumi on võimalik kahes küljes asuvate klaaspaneelseinte eestlükkamise abil suurendada, moodustades nii kuni lasteaia peasissepääsuni ulatuva avatud ala.

Raja lasteaia pisikestes sisehoovides on ka laste suurusele vastavad pingikesed ning puutokkidest mets, mis lasteaia direktori sõnul pidi lastele väga meeldima.

KAOSEVABA INTERJÖÖR

Hoone on küll väga nutikalt planeeritud ning ruumiliselt lahendatud, kuid KAOSe arhitektidelt oleks oodanud pisut rohkem kaost: julgemat piiride ületust ning eksperimenteerimist. Miks mitte minna interjööris mängulisemaks, et laste fantaasia saaks kaootilisest keskkonnast impulsse? Näiteks võiks siseruumideski kasvada põnevaid puid ja põõsaid, mis elavdaks ruumi ja puhastaks külmal hooajal ka õhku. Samuti võiks seal olla ka kiik ning mõned suured madratsid, kus lapsed vabalt hüpata saaksid. Õues on KINO maastikuarhitektid kõik selle erinevate lahendustega katnud, kuid siseruumides oleks minu arvates ruumi rohkemaks loominguliseks kaoseks.

Kuigi KAOS on jäänud truuks oma palju tunnustust pälvinud minimalistlikule käekirjale, mis teeb ka kindlasti lasteaia hügieeni eest hoolitsemise lihtsaks ja mugavaks, tabasin ennast mõttelt, et lasteaed ning lasteaiad üldiselt võiksid olla palju hubasemad kui me oleme harjunud. Lasteaedade steriilne olustik ei tekita sellist turvaliselt hubast keskkonda nagu maa-vanaema ja -vanaisa juures, mis maandab ära ka kõige eredamad karakterid.

Miks mitte korraldada järgmine kord lasteaia laste hulgas ideekorje, millises lasteaias nad käia sooviks? Kui täiskasvanud kogukonnaliikmete kaasamine nende keskkonna kujundamisse on vaikselt juba kanda kinnitamas, siis noorte ja laste arvamuse küsimine selle kohta, millises ruumis nemad viibida sooviksid, on alles lapsekingades.

Kehtivad trendid ei ole veel laste fantaasiat mõjutanud ning nad võivad välja pakkuda suisa barokse esteetikaga lahendusi, mis samal ajal üllatavad oma funktsionaalsusega. Kogen seda tihti arhitektuurikoolis, kui teeme nooremate rühmadega mõttetööd, et leida uusi lahendusi erinevatele ruumilistele küsimustele. Nendest projektidest on näha, et juba algkoolilapsed teavad täpselt, millises keskkonnas neile tegelikult viibida meeldiks.

NOORED VISIONÄÄRID

Linnalabori korraldatud kooliõpilaste konkurssidel „Minu unistuste koolimaja“ ning „Minu unistuste koolihoov“ tuli välja, et noored eelistaksid omandada teadmisi keskkonnas, mis on ruumiliselt erakordselt rikkalik ja mänguline ning kus fauna ja floora on ruumi osad.

Samuti rõhutasid noored, et keskkond peaks olema hubane. „Minu unistuste koolimaja“ 2014. aasta konkursi võidutöös „Looduslähedus“ projekteeris Kadri Hebo Kukumägi  (juhendaja Jaanika Kall) muu hulgas koolimajja klaaskuplite all olevad lõkked ning samuti läbi korruste kulgeva liuglemistoru.

2015. aastal korraldatud „Minu unistuste koolihoovi“ konkursi võidutöös „Maaelu“ lõi autor Heneliis Notton  (Saue gümnaasium, juhendaja Ave Kongo) sümbioosi uue ja vana vahel, planeerides kooliõue nii rulapargi kui ka lauda, kus elavad erinevad taluloomad. Noor maastikukujundaja tabas intuitiivselt ära selle, et kreatiivsus sünnib justnimelt uue ja vana ristamisel, kui pöörasuse pöörded ülesse kerivad. Kahjuks suudab meie koolisüsteem selle loomuliku teadmise tihtipeale pehmelt öeldes tasalülitada ning pärast ülikooli lõpetamist on professionaalidel juba väga palju raskem tulla välja selliste innovaatiliste lahendustega.

Selles töös, nagu ka paljudes teistes konkursile saadetud töödes, peegeldub ka noorte igatsus eheduse järele, mida jääb meie tehislikes keskkondades järjest vähemaks, ükskõik kui mugavad ja high-tech nad siis ka ei oleks. Loominguliseks inimeseks kasvamine eeldab tohutul hulgal katsetamist ning vigade tegemist, kuid lõpuks siiski sellel teekonnal iseenda leidmist ja aktsepteerimist. Seda ei saa teha ainult arvutiekraani kaudu või steriilses reglementeeritud keskkonnas.

KOKKUVÕTE

Siit tõstatubki laiem küsimus: miks on vaja sellest kõigest kirjutada veel aastal 2021? Tõenäoliselt mõtlesid väga paljud Nõukogude Liidu surutises elades, et kui ette löövad juba sellised kosmilised numbrid, mis algavad kahega, on meie ühiskond totaalselt muutunud. Paraku, nagu näha, on mõneti läinud hoopis vastupidi – see teatav mahlakalt metsik vabadus, mida õnnestus veel kogeda 1970−1990ndateni, on jäädavalt läinud ning nii totaalses virtuaalses kontrolli- ja jälgimisühiskonnas kui hetkel, ei ole me veel siiani kunagi elanud (5).

Ma usun, et praegune 30−50aastaste põlvkond, kes käis ENSV lasteaedades ja koolides ning elas paneelelamurajoonides, suutis omandada loova ja vaba mõtlemise tänu süsteemivälistele vabaduse oaasidele, mis ootasid 70−80ndatel lapsi vanaemade ja vanaisade juures. Ideaalis maal, aga miks mitte ka hubastes ees- või aedlinnades.

Tähtis oli just nimelt kontrast ning omakultuuri edasikandumine sellises omailmas, mis vastandus Nõukogude Liitu katvate tüüpprojektide järgi ehitatud lasteaedade, koolide ja magalarajoonide üheülbalisusele ning seal pähe tuubitavale ideoloogilisele materjalile ning kasvatusele.

Käesolev, aga samal ajal ikka veel uus ja tundmatu pandeemiline reaalsus alles hakkab mõjutama arhitektuuri ning ruumi nägu. Loodetavasti on meil vastukaaluks vaimsele ja füüsilisele kontrollile võimalik luua ka vastumürki, mis tõenäoliselt tuleb meie juurtest, genius loci’st ehk kohavaimust ning pärimusest, mida lapsed ja noored veel õnneks instinktiivselt tajuvad, kuid mille elushoidmise kohustus lasub ühiskonna kõigil liikmetel.

 

MADLI MARUSTE on arhitektuurisemiootik, Arhitektuurikooli õpetaja ning kirjutab Instagramis „Eesti ruumi“ kontol arhitektuurist, pärandist ja ruumist.

 

1  Eva-Maria Truusalu, „Environment initiating play: kindergarten as an abstract play landscape“, (EKA sisearhitektuuri osakond (ENTU) 2019), lk 19.

2  Michel Foucault, „Of other spaces: Utopias and heterotopias”. (Teoses: Neil Leach (toim) 1997b [1985]), lk 350−356.

3  Eva-Maria Truusalu, „Environment initiating play: kindergarten as an abstract play landscape“, (EKA sisearhitektuuri osakond (ENTU) 2019), lk 16−17.

4  Michel Foucault, „Panopticism“. (Teoses: Neil Leach (toim) 1997a [1977]), lk 356−367.

5  Vaata ka: Olli Lagerspetz, „Mustuse filosoofia. Raamat maailmast, meie kodust“ (Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2020).