110 
TAGASIIgasugune uus tehniline taristu tuleks kavandada nii, et see toimiks ühtlasi sotsiaalse taristuna, kirjutab Mattias Malk.
Raudtee planeerimine ja ehitamine võib näida triviaalse ülesandena, kui taustal valitseb kliimamuutuse, sõja, pead tõstva fašismi, elukalliduse kasvu ja sotsiaalse ebaõigluse kobarkriis, lisaks veel kõigi nendega seotud (vaimse) tervise kriis. Seda enam, kui kõnealune raudtee on mõeldud ühendama Euroopa äärealal asuvate alarahvastatud riikide väikseid linnu. Ent raudteed on mänginud ajaloos praeguse linnastunud ruumikorra kehtestamisel suurt rolli1 ja kujutavad endast jätkuvalt säästlikku transpordiviisi. Olulisemgi on ehk see, et taristuobjektid nagu raudteed on tihedad sotsiaalsed, materiaalsed, esteetilised ja poliitilised moodustised, mis ühtlasi peegeldavad ja kannavad ühiskondlikke ootusi tuleviku suhtes.
Kalduvust jätta traditsiooniliste infrastruktuuri objektide, nagu teede, kanalisatsioonisüsteemide, elektriliinide, torujuhtmete ja raudteede olulisus märkamata saab seletada juba etümoloogiliselt. Sõna „infrastruktuur“ pärineb ladinakeelsetest sõnadest „infra“ („all“) ja „struere“ („ehitama“), mille tõttu mõistetakse infrastruktuuri juba definitsiooni poolest nähtamatuna.2 Sotsiaalteadustes püsis see vaateviis veel 2000. aastate lõpu ja 2010. aastate alguse niinimetatud liikuvuse pöörde ajalgi, mil pisteti rinda üleilmastuva linnalise maailmakorraga. Taristu tõusvat kõige selgemalt esile siis, kui see alt veab, andes nõnda ühtäkki märku, kuivõrd elutähtis on see nüüdisaegse linnaelu jaoks.3 Õnnestumise ja ebaõnnestumise, arengu ja seisaku vaheline pinge on teinud taristust sotsiaalteoorias viljaka teema.4
Nagu antropoloog Kregg Hetherington on selgitanud,5 pole taristu näiline nähtamatus midagi kõrvalist, vaid on olemuslikult seotud ebaühtlase geograafilise arenguga. Ta väidab, et taristut on seni nimme nähtamatuks kavandatud, tagamaks nõnda stabiilsust ja andmaks platvormi hoopis teise järgu protsessidele: arengule, tsiviliseerumisele või lihtsalt progressile. Kuid ehkki taristu võib luua kindlust tuleviku suhtes ja reageerida riskidele, pole taristuobjektide ühine tunnus mitte nähtamatus, vaid just progressinarratiiv. Ajal, mil tulevikku nähakse üha enam tumedates toonides,6 näitab taristuehitus usku homsesse ja seda puudutavaid ootusi. Ja siiski – olgugi et planeerijad kipuvad taolisi suurprojekte, nagu uute raudteeliinide ehitamine, üles kiitma kui viljakaid progressivedureid, jätab selline käsitlus sageli varju nende projektide (re-)distributiivsed tagajärjed kohalikul tasandil. Tuleb aru saada, et otsused selle kohta, mida, kuidas, millal ja kus ühendada, pakuvad märkimisväärseid võimalusi linnade ja nende elanike elu kujundada. Üleilmastuva linnastumise kontekstis koonduvad võim ja raha üha enam nende kätte, kes seda ühendamist teevad või siis teavad, kuidas sellest kasu lõigata.7 Seega on sotsiaalteadlaste ülesanne uurida planeerimist nii semiootilisest kui ka materiaalsest küljest, et paljastada taristuga kaasnevates lubadustes peituv riski ja ambitsiooni suhe.
/…/
Artiklit saab lugeda siit: https://ajakirimaja.ee/milleks-uurida-rail-balticut/
1 Wolfgang Schievelbusch, The Railway Journey: The Industrialization of Time and Space in the Nineteenth Century (University of California Press, 1977).
2 Susan Leigh Star, „The Ethnography of Infrastructure“, American Behavioral Scientist 43, nr 3 (1999): lk 380–82.
3 Stephen Graham, Disrupted Cities: When Infrastructure Fails (Routledge, 2010).
4 Nikhil Anand, Akhil Gupta ja Hannah Appel, The Promise of Infrastructure (Duke University Press, 2018).
5 Kregg Hetherington, „Surveying the future perfect: Anthropology, development and the promise of infrastructure“, kogumikus Infrastructures and Social Complexity, toim. P. Harvey, C. Jensen ja A. Morita (New York: Routledge, 2016).
6 Franco „Bifo“ Berardi, After the Future (AK Press, 2011).
7 Bent Flyvbjerg, Nils Bruzelius ja Werner Rothengatter, Megaprojects and Risk: An Anatomy of Ambition (Cambridge University Press, 2003).
