760 
TAGASIKoos maanteedega on ehitatud hulgaliselt viadukte ja sildu, müratõkkeid, mõnel pool ka peatumispaiku, kuid disainerid ja arhitektid on neist targu eemale hoitud
Üks tuttav kirjeldas, et seisis Inglismaal valiku ees, kas osta pilet Edinburghist Londonisse sõiduks odavamale või kallimale rongile. Vahe on selles, et kallim rong sõidab mööda ranniku äärt, mida on aknast palju mõnusam vaadata kui odavama rongi teekonnal paistvat. Pärast mõttepausi langes liisk kallimale, sest on ju reisides teelolemise võlu sama oluline kui sihtkoha vaatamisväärsused.
Tee-ehitus on üldjuhul midagi üdini pragmaatilist ning detailideni normeeritud ja läbi arvutatud: must triip tõmmatakse sihtpunktide vahele võimalikult otse, võimalikult sirgelt, trajektoori anlüüsides puudub lahter silmailu hindamiseks. Kui Eesti raudteed kulgevad üsna meeldivalt läbi eheda looduskeskkonna, teinekord jääb teele isegi mõni pika ajalooga arhitektuuripärl-raudteejaam, siis maanteedega kipub asi üha rohkem kiiva kiskuma. Need on järjest sirgemad, laiemad ja üksluisemad ning vaated maastikele suletakse loomakaitsetõketega. Üksikud majad, mida tee äärest kõrvaldada ei ole õnnestunud, varjatakse disainerist puutumata müratõkkeseinaga ning tee juhitakse kaugelt mööda endistest peatuspunktidest: poodidest, kõrtsidest, mõnikord tervetest asumitest.
Kümme aastat tagasi valminud Mäo ümbersõit on üks kurvemaid näiteid. Bensiinijaamad ja söögikohad, kust aastaid Tallinna–Tartu kursil liikudes peatumata mööda ei sõidetud, jäid kiratsema ja ununesid kiirelt. Niisamuti 1990. aastate traagilist sündmust meenutav Vilen Künnapu Mäo ristil hukkunud politseinikele loodud monument, mis andis viisteist aastat möödasõitjale mõtteainet mitmeks kilomeetriks. Esialgu väljapakutud maastikukujunduse ja maanteekunsti ideed kadusid suures osas töö käigus ja nüüd asendab möödunud aegade emotsioone esmaklassiline mitmetasandiline ümbersõidutee, mis lühendab teekonda 0,7 kilomeetrit, ajaliselt poolteist minutit ja mille ehitamine läks riigile maksma 475 miljonit krooni. Kuhu on meil nii kiire? Nii kiire, et silmal pole aega otsida muid maamärke peale kiiruskaamerate, mida tekib nagu tänavu metsas seeni, sest uus maantee kutsub gaasipedaali vajutama. Teinekord lihtsalt igavusest, sest teekond ju midagi enamat kui kiirus ei paku
Inglased on tõestanud, et ilu tajumisel on inimesele otsene suur mõju ning ilukogemus kasvatab ühiskonna heaolu. Nagu ikka, kerkib kohe küsimus, kuidas ilu defineerida. Ameerika filosoof Graham Haram on seda teinud vastandamise kaudu. „Mis on ilu vastand?“ küsis Haram Tallinna V arhitektuuribiennaalil oma loengul. Võiks arvata, et inetus. Haram pakkus aga ilu vastandiks hoopis ingliskeelse mõiste „literally“, sõnasõnalisuse: ilu alla ei kuulu objektid, millel puudub poeetiline mõõde ja mis on sõna-sõnalt kindlal otstarbel loodud. Uus maantee on just selline: ehitamisel tehakse kulutusi täpselt niipalju, kui on normide täitmiseks vaja, sest teate ise, tee-ehitus on niigi kallis …
On ehitatud hulgaliselt viadukte ja sildu, müratõkkeid ja mõnel pool ka peatumispaiku, kuid disainerid ja arhitektid on neist targu eemale hoitud või ehitushankes „üleliigsed“ kulutused kärbitud. Heal juhul jääb magistraali äärde mõni standarddisainiga bensiinijaam, pahatihti pole sedagi. Tallinn-Tartu, Tallinn-Pärnu, Tallinn-Narva – pole palju vahet, kuhupoole sõita, peamised meeleolu loojad on ikka üle maantee lendavad linnuparved ja Eestimaa tujukas ilm. Mõni kurepesa või reklaamsilt ka ehk sekka.
Viimasel paaril aastal on maanteeamet kulutanud riigiteede arendusele 75–80 miljonit eurot aastas. Mida kõike võiks teha, kui meie protsendiseadus* laieneks riigi ehitatavatelt hoonetelt ka tee- ja taristuehitusele. Lõbustan end autoroolis aeg-ajalt sellise mõttega: lavaportaalina kujundatud viadukti sisenemisel võtab juhi vastu valgus- või heliinstallatsioon, mis äratab ja peletab väsimuse, keevispõder hoiatab üle maantee kulgeva loomaraja eest, kubistlik lehm Tallinna–Pärnu maantee karjamaaveerel jne. Nii võib fantaseerima jäädagi. Meenutades linnainstallatsioonide festivali „Lift 11“ võiks teha samalaadse maanteeinstalaatsioonide festivali ehk MIFi, näiteks Tartu maanteel seoses Tartu saamisega Euroopa kultuuripealinnaks.
Puidust teraseni
Selle loo ajend on aga tegelikult positiivne uudis Ristilt. Vahel tuleb abi sealt, kust ei oska seda oodatagi. Seekord üllatas Elektri põhivõrke haldav riigifirma Elering, kes rajab parasjagu Harku-Lihula-Sindi kõrgepingeliini kogumaksumusega 62 miljonit eurot ning on ilma protsendiseadusetagi otsustanud panustada maantekunsti. Ääsmäe-Haapsalu ja Risti-Virtsu maantee ristumispaigas ootab teelist Soorebane: uhke kõrgepingeliinide nurgamast tervitab möödasõitjaid Kuistlema raba serval oma sihvaka figuuri ja roostekarva kasukaga. Kuju on nii imposantne, et nii mõnigi autojuht võtab seda nähes aja maha, jätab sõiduki seisma ja sammub imelooma lähemalt kaema. Väärib pisut sügavamat uurimist, kuidas loomake on siia sündinud.
/…/
