TAGASIArhitektid Andres Siim (1962–2020) ja Hanno Kreis (1962–2011) olid oma põlvkonna särav tandem, kes 1993. aastal asutasid koos Kristel Ausinguga (1964) Arhitektuuristuudio Siim & Kreis. Nad alustasid uuel ülesehitusajal, mil arhitekti põhitööks võisid olla kioskid või turuputkad, aga paberil kavandati uut tihedat city’t ja kujutleti lääne eeskuju appi võttes endale ette kapitalistlikku linna. Nad jõudsid teha umbes 70 võistlustööd, enamik neist avalikele arhitektuurikonkurssidele, ja mingi preemia saadi umbes pooltelt. Rahvusvahelise tähelennuni jõuti juba varakult, kui Andres Siim koos Vilen Künnapu ja Ain Padrikuga pälvisid 1988. aastal Los Angelese West Coast Gateway arhitektuurivõistlusel teise koha. Aasta hiljem võitis Siim Tallinna vanalinna kavandatud Arhitektide maja konkursi, järgnesid juba koos bürooga saadud võidud Vabaduse väljaku planeeringu, Hansapanga, Muusikakeskkooli ja Otsa kooli ühishoone ning Tallinna Linnateatri uue hoone võistlustel – kõik paraku ehitamata. Siim & Kreisi tööde ampluaas kajastuvad hästi uued hoonetüübid. Nii kavandasid nad kaubandus- ja ärihooneid, büroosid, auto- ja tööriistakeskusi – hooneid, mis on meie linnamaastikku enim muutnud. 1994. aastal Lasnamäel valminud Nissani autokeskus oli esimene seda tüüpi maja Eestis ja pälvis kohe ka vastloodud kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali esimese aastapreemia. Näitus ja seda saatev raamat annavad hea pildi ühe Eestis tüüpilise, 2–3 inimesega arhitektuuribüroo töölauast ja sellest, kuidas on samm-sammult tekkinud see viimase 30 aasta ehituslik kihistus, mis meie ruumikultuuri praegu suuresti mõjutab.
542 
Sünniaasta loeb, ja aeg, millesse loovisik sünnib, loeb. 1960. aastatel sündinuid, kes alustasid oma karjääri põlvkonnakaaslase Mart Laari peaministriks saamise ajal, ühiskonna üleminekul turumajandusse, kirjeldasid sotsioloogid kui võitjate põlvkonda. Kui esimesi kuuekümnendate alguse sünniaastaga tegijaid meenutada, kuuluvad sinna peale Andres Siimu ja Hanno Kreisi arhitektid ja sisearhitektid Emil Urbel, Ülo Peil, Peeter Pere, Urmas Muru, Kalle Vellevoog, Taso Mähar, Tea Tammelaan, Tüüne-Kristin Vaikla, Eero Jürgenson, Uko Künnap … Loomulikult ka sama aastakäigu teised kunstnikud Jaan Toomik, Siim Tanel Annus, Kaido Ole, Kai Kaljo, Liina Siib, Mall Nukke, Peeter Laurits, Raul Rajangu … Rühm T oli kunstis midagi sellesarnast nagu noorte arhitektide sõpruskond, ühendas teiste loomealade – kirjandus, muusika – tegijaid ja sel oli tugev platvorm. (…) See oli happening’ide, performance’ite ja installatsioonide aeg, rahvusromantismi ja punkliikumise aeg, arhitektuuris toimus liikumine kunstilisest postmodernismist ratsionaalse minimalistliku neomodernismini.
Piret Lindpere. XXI sajandi arhitektid. – Sirp, 2022, 5.08.
Tõuke näitus koostada andis Siim & Kreisi arhiiv – nii nagu see oli Lauteri tänaval asunud kontori riiulitele, sahtlitesse ja arvutitesse jäänud. Hoolikalt mappidesse kogutud kooli- ja võistlustööd, kalkad varajaste, arvutieelsesse aega jäävate joonistega, kleebi-lõika-tehnikas ilupildid võistlustele – tehnoloogilise pöörde tõttu unustusse vajunud visualiseerimistehnikad on nüüd magus näitusematerjal. Näitusel ja raamatus eksponeeriti paremikku büroo rikkalikust arhiivist, fotosid valminud hoonetest, aga ka elu seltskondlikumat poolt – agara fotograafina tegutsenud Andres Siimust jäi maha sadu slaide sõpradest, reisidest, pidudest ja nähtud majadest. Seda üleminekuaja ehk 1980. aastate lõpu vaimsust, väsimust vanast ja kihku uue aja järele kirjeldab tabavalt kataloogis ka ühine sõber Emil Urbel. Karin Paulus võtab oma artiklis kokku büroo loomingulise tegevuse, rõhudes selle seostele muutuvate aegadega. Ajastu stilistikat on püütud tabada nii raamatu kui näituse kujunduses, mõlemad jätavad esikohale siiski projektid – hea käe ja selge nägemusega tehtud joonised, mille rohkus on Eesti kontekstis üsna harukordne.
Tekst: Triin Ojari
