592 
TAGASI
Näitus uuris tulevikuutoopiate, ennustuste ning arhitektuuri- ja kunstifantaasiate kohtumispunkti 1960.–1980. aastatel. Väljas olnud tööd tõukusid uuest sõjajärgsest tehnilisest reaalsusest, mis viisid seda edasi ootamatutesse suundadesse: ennustasid arvutiseerunud ühiskondades töö asendumist mängude ja kollektiivsete lõbudega, pöördusid masina loogikast lahti öeldes müütide ja romantilise inimesekujutuse juurde või otsisid kosmose vallutamise asemel jälgi sealsetest tsivilisatsioonidest. Mõõdetavuse ja teadusliku planeerimise, elu ja töö lahutamise utoopia vahetas välja terviklikkuse taotlus masina ja looduse, mõistuse ja keha vahel. Need projektid on tehniseerunud maailma edasiarendused, iroonilised ja kohati absurdini viidud olukorrad, mis esitavad ratsionaalse maailma kriitikat ja kõnelevad modernse ühiskonna vastuoludest, näidates samas selle ideelist horisonti – millest üldse saab fantaseerida.
Külma sõja aegne võidujooks teaduse ja tehnika vallas kujundas nii ida- kui läänemaailmas uut laadi ettekujutuse tulevikust, mis pidi olema kaasajast radikaalselt erinev. Vastukaaluks ühele fikseeritud tulevikule mudeldati kaasajast saadud informatsiooni abil erinevaid stsenaariume sellest, mis tulemas on. See tulevike paljusus jõudis ka intellektuaalsesse kultuuri, mida 1960. aastate lõpust alates iseloomustas eemaldumine lääne humanismist ning killustumine mitmete erinevate ideoloogiliste suundumuste vahel. Paradoksaalsel kombel aga näitavad minevikus tehtud prognoosid mitte niivõrd seda, mis saabub, kui oma ajahetke intellektuaalseid ja kujutluslikke raame. Näitus keskendus Ida-Euroopa kontseptuaalsele arhitektuurile ning tõi selle kokku valitud paralleelidega läänest, esitades seeläbi uue tõlgenduse nn postmodernsest pöördest arhitektuuris 1960.–1980. aastatel. Samuti kontekstualiseeriti näitusel teisiti mitmeid seni rahvuslikes, koolkondlikes või erialastes piirides hoitud nähtusi ja töid, nagu paberarhitektuur, konstruktivism või geomeetriline abstraktsionism.
Andres Kurg, Mari Laanemets
