210 
TAGASI
Seistes silmitsi ökoloogiliste kriiside ja ressursivaegustega, püüavad arhitektid leida uut lootust vanades materjalides. Ringmajanduse põhimõtted on tõusuteel ning nii ehitiste kui materjalide taaskasutuses otsitakse kohapõhiseid lahendusi ülemaailmsetele probleemidele. Taoline probleemikäsitlus lähtub tihti globaalsest tehnokraatlikust kujutelmast, kus materjal on neutraalne element – abstraktne ning vahetatav ressurss – ning mis ei võta arvesse sellesse tihedalt kodeeritud kultuuripagasit. Eesti ehituspraktika on aga näidanud, et ringmajandust ei pärsi pelgalt tehnilised väljakutsed, vaid suuresti materiaalkultuurilised väärtushinnangud. Materjali taaskasutus eeldab keskset nägemust, et ressurss on uut eluringi väärt, kuid milles seisneb see väärtus? Mida teha juhul, kui ehitustehnilist potentsiaali varjutab põlvkondi läbiv sotsiaalne stigma? Vastuste otsinguil pööras näitus tähelepanu ühele Eesti enamlevinud ning vastuolulisemale materjalile – silikaattellisele.
Silikaadi lugu heidab valgust materjaliringluse tumedamatele tahkudele, mis läänekeskses disainidiskursuses tihti esile ei kerki. Väljapanek kõrvutab materjali ja selle maine kujunemisloo – kaleidoskoopilises vaates põimuvad narratiivid materjaliteadusest, Eesti arhitektuuri ajaloost ning kultuurilisest antropoloogiast, et selgitada silikaadi põlatud staatust ning tulevikuvõimalusi. Näitus ergutab publikut mõtlema, kas ja kuidas on nõukogude okupatsiooni maiguga materjalil võimalik puhtana taassündida.
