Väljapanek tabas suurepäraselt Aulo Padari modernismile omaselt selge ja sirgjoonelise loome natuuri ning oli kujunduse kaudu klassiku tegemistega elavas dialoogis. Kui arhitektuurihuvilisele olid enamik esitatud interjööre (nagu Rapla KEK) vägagi tuttavad, siis tõelised rosinad olid näitusele jõudnud originaalesemed – näiteks omaaegse Turisti valuutapoe kroonlühter. Omalaadse lühtrina valgustas kooslus välja tõsiasja, et uhkete majadega seonduvad mälestused ja ruumimuljed on osati tingitud meisterliku sisearhitekti ideedest. Kaduvaid ja kadunud interjööre ja Padari mõtteid vahendab ka kataloog.
Karin Paulus, kunstiteadlane
Sisearhitekt Aulo Padaril avanes karjääri kestel võimalus tegeleda paljude sisult ja vormilt tähenduslike hoonetega. Isikupärase autorina lõi ta neisse interjöörid, mis on/olid väärtuslikud nii tervikvaates kui üksikesemete tasandil. Märgilised interjöörid näitusel kohtusid indiviidi ning Nõukogude praktiseeriva sisearhitekti lugu. Sisearhitektuuripraktiku rolli kõrval tuli juubelinäitusel vaatluse alla Aulo Padari ligi kuuekümne aastane töö Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuriosakonna dotsendina.
Näitus andis esmakordse ülevaate Eesti ühe tunnustatuma sisearhitekti Aulo Padari loomingust, avades teda inimese, õppejõu ja ruumiloojana. Vaadeldes Padari eluteed, pääsesime ligi Nõukogude perioodi arhitektuuri- ja ruumiloome fenomenidele laiemalt. Mida enam sest ajast distantseerume, seda olulisemaks toonaste üüratute ruumikontseptsioonide taga olevate tekke- ja ehituslugude dokumenteerimine saab. Näitusega tähistati Padari 80. juubelit ning idee algatajad olid tema endised õpilased. Koos näitusega ilmus ka ülevaatlik kataloog ning linastus portreefilm.
Näitus Arhitektuurimuuseumi kolmandal korrusel koosnes kolmest osast. Seintel nägi ülevaadet Aulo kümnest suuremast arhitektuursest objektist. Galerii keskel õhuruumis rippus installatsioon näituse tegijate tõlgendusest Aulo sahtlist leitud projektidele ja detailjoonistele. Kogu projektist lõi terviku Aulot kui isikut ja professionaali kajastav portreefilm. Kirsina tordil eksponeeriti projektide juures originaalesemeid, mis aitavad näituse külastajal luua paremaid seoseid jooniste, fotode ja valmisehitatud interjööride vahel.
Allikas: Trükis “Eesti Arhitektuuripreemiad 2021“
Näituse loomise taga oli endiste tudengite soov panna kokku staažika sisearhitekti ja õppejõu Aulo Padari arhiiv ning seeläbi väärtustada siinset sisearhitektuuri. Kuna ruumikunsti reprodutseerimise tüüpilised vahendid – joonised ja fotod – tundusid jäävat tema isiksuse ja tööde esitlemisel nõrgaks, siis näidati külluslikku materjali kolmes meediumis: näitus, raamat ja film. Raamat, mis sisaldab nii ehitatud kui ka ehitamata projekte, kaasteeliste intervjuusid ja õpilaste mälestusi, on seejuures näituse justkui ajaline pikendus – kõigile alati kättesaadav.
Väljapanek koosneb kolmest osast. Seintel näeb ülevaadet Aulo Padari kümnest olulisemast arhitektuuriobjektist. Galerii keskel õhus ripub installatsioon. Kogu ettevõtmise ühendab tervikuks Aulot kui inimest ja professionaali kajastav portreefilm. Projektide juures on i-le täpiks eksponeeritud mõned originaalesemed, mis aitavad näitusekülastajal luua paremaid seoseid jooniste, fotode ja valmis ehitatud interjööride vahel. Need detailid iseloomustavad seda, kui millises skaalas Aulo töötas: tuhatoosist linnaruumini välja.
Näituse materiaalsus tuleneb omaaegsest töövahendist, kalkast, mille läbipaistvus kandub planšettidelt ka installatsiooni: kahemeetristesse raamidesse kihiliselt riputatud akrüüllehed annavad käsivisanditele ruumilise mõõtme. Taies on näituse loojate tõlgendus sisearhitekti sahtlist ja pööningult leitud joonistest.
Aulo arhiivi korrastamise ja näituse loomise eesmärk oli tuua tähelepanu hoonetele, millest paljud on lammutamisohus, samuti nende hoonete sisearhitektuuri elementidele. Näitusega teadvustatakse, et kanõukogudeaegne arhitektuur väärib tunnustamist ja hoidmist, sest ajakihistused rikastavad nii linnaruumi kui ka ruumikultuuri laiemalt.
Läbiv joon, mis Aulo Padari projektide puhul välja tuleb, on oskus leida lahendusi ajastule omastes piiratud oludes. Näiteks, kogu marmor, mida Sakala keskuse interjööris kasutati, oli Siberis vahetatud Eestist toodud Visu suuskade vastu. Teine oluline aspekt on see inimlikkus, mis paistab nii tema interjööridest kui ka tegevust välja – Aulo ei ole projekteerinud ühtegi ilma loomuliku valguseta ruumi. Need on lisakihistused, mida näitus püüdis esile tõsta.
Allikas: Trükis “Ruumipilt 2021“
1228 
TAGASI
