193 
TAGASI
Näituse „Teine tapp“ keskmes oli disaineri, disainiajaloolase ja sisearhitektuuri professori Jüri Kermiku uurimuslik vaade disainiprotsessi kihilisusele – sellele, kuidas esemeloomingul on võime avaneda korraga nii tulevikku kui ka minevikku. Näitus kasvas välja Kermiku pikaajalisest huvist piirkondliku, traditsioonidele toetuva käekirja vastu, küsides, kuidas vorm, materjal, detail ja konstruktsioon kannavad edasi kohaidentiteeti ning millisel hetkel muutub ese ühtaegu isiklikuks ja geograafiliselt määratletavaks.
Eksponeeritud olid Kermiku enda disainitud toolid, lauad ja struktuurilised visandid, mida täiendas valik leitud esemeid – haamrid, hinged, terad ja muud fragmendid. Need esemed pärinevad paikadest, millega autor end seob: Lääne-Eesti saared ja Suffolk Inglismaal, kus Kermik on elanud ja töötanud alates 2017. aastast. Just seal hakkas ta märkama sarnasusi Eesti ja Suffolki rahvapäraste toolide konstruktsioonis. Kerged, sageli hooajalistes töökodades valminud toolid olid tehtud küll eri piirkondades, ent kasutades sarnaseid raamkonstruktsiooni põhimõtteid. Samas paistis Suffolki toolide puhul silma üks eristuv detail: viis, kuidas istmeosa liideti tooliraamiga. Kui Eesti traditsioonis moodustus istme raam sageli toolijalgade vahel paiknevatest sidepuudest, siis Suffolki toolidel oli raam tapitud esijalgadega pealtpoolt. See konstruktiivne erinevus avas Kermikule terve rea uusi võimalusi: kuidas selline liide mõjutab proportsioone, istumismugavust, tugevust või üldist ruumihoiakut.
