Paksu Margareeta hoonetekompleksi kõige suurem väljakutse oli paigutada kaasaegne muuseum-külastuskeskus keskaegsesse suurtükitorni ja hoovialale nii, et oleks arvestatud kõikide ligipääsetavuse eesmärkide ja muinsuskaitse nõudmistega. Mingil hetkel tundus, et paras pähkel on projekteerijate-muinsuskaitse-tellija kolmikut ühte sammu astuma saada, sest igaühel oli tugev visioon. Lõpptulemusena on meil aga peaaegu täies mahus ka ratastoolis külastajale ligipääsetav muuseum, kus muinsus on hoitud, terviklik külastuskogemus loodud ning sisuliselt äärmiselt mahukas ekspositsioon rajatud. Arhitektuurikonkursi võidutöö valimisest kuni hoone avamiseni mitmeid ümberprojekteerimisi läbi teinud projekt sai rikkamaks ka ehituse käigus ilmnenud arheoloogiliste leidude võrra. Kõik uued leiud tuli aga kohandada ekspositsiooni: nii 17. sajandi sillutis, keskaegne veekanal kui ka 14. sajandist pärinev eeskaitsemüür on nüüd kogesaalis eksponeeritud.
Karen Jagodin, Paksu Margareeta ekspositsioonijuht 2017-2019
Paks Margareeta on vaieldamatult Tallinna vanalinna üks sümbolobjektidest, mis alates 1980. aastatest on olnud Eesti Meremuuseumi käsutuses. 2019. aastal avati Paks Margareeta kaasaegse muuseumi ja külastuskeskusena, jutustamaks külastajatele seni eksponeerimata Eesti meresõidu lugu keskajast tänapäevani välja.
Olulisim muutus hoonekompleksis oli tornile ja hoovile ühe korruse maa alla lisamine ja hoovi ühendamine katustatud näitusesaaliks. See osutus parimaks lahenduseks, et hoovi paigutada keskaegne, haruldane ja hästi säilunud koge tüüpi laeva vrakk ja muuta ta igakülgselt nähtavaks. Hoovi ja torni vaheline maa-alune ühendus tekitas uue hingamise ka muuseumi külastaja teekonnas, kus kadusid tupikud. Torni peenesse tüvikusse on rajatud klaasist käsitöölift, mis aitab kõigil soovijatel pääseda torni katusele, kus on tõstetud terrass klaaspiirete ja magusate vaadetega merele ning vanalinnale. Torni hoovi uuringute käigus leiti keskaegne tänavaosa ja tunnelisuue, mis on samuti muudetud nähtavaks. Torni seinad ja linnamüür läbisid korrastava restaureerimise ja linnamüüri laskeavad on taastatud endises hiilguses, hoone uued osad suhtlevad mõistvalt keskaegsetega.
Ekspositsiooni põhiidee oli ruumi võimalikult palju avada, sinna valgust juurde tuua, seda organiseerida ja kõigile külastajatele ligipääsetavaks muuta. Mõistagi oli soov rõhutada kontrasti vana ja uue vahel. Niimoodi saigi uuest ekspositsioonist hele, kaasaegselt abstraheeritud ja selge ülesehitusega ruum raskepäraste paekiviseinte vahel. Projekteeritud ruum on näituse taustal mahe ja neutraalne, viies külastaja tähelepanu väljapanekule, milleks on muuhulgas ligikaudu 700 keskaja merekaubandust ja tänapäeva reisilaevandust kirjeldavat ajaloolist eset ning 50 käed-külge ja digilahendust. Ekspositsioonimööbel kannab ja toetab eksponaate, seob merenduse loo üheks tervikuks ega räägi sellest üle.
Ekspositsiooni raamistava disaini ja üleüldise avara ruumimõju kõrval oli meie jaoks samavõrd oluline arvestada ka erinevate külastaja-sihtgruppidega – peresõbralikkus ning puuetega inimeste ligipääsetavus. Kaasav disain mõjutas vähem ruumielementide paigutust või planeeringut, rohkem aga ekspositsioonimööbli detaile, kasutamis- ja vaatlemiskõrgust, museaalide paigutuskõrgust, nähtavust ja taktiilsust (Braille kiri, kombatavad mudelid).
Ekspositsiooni keskmes on rikkalik laevamudelite kollektsioon, mille arv küünib 70-ni. Mudelid paigutati torni kolmele korrusele pikkadesse kaarjatesse vitriinidesse, mis rõhutavad suurtükitorni sõõrjat ning kitsat ruumigeomeetriat.
Tekst: Andrus Kõresaar, Raul Kalvo, Helen Oja, Artur Staškevitš
1734 
TAGASI
