138 
TAGASIPaljassaare paviljon toob materjali merest maale, katsetades esmakordselt meriheina ehitusmaterjalina Eesti avalikus ruumis. Merihein (Zostera marina) on põhjapoolkeral levinud veealune taim, mis heidab hooajaliselt oma pikad niitjad lehed. Lainetes randa uhtunud rohemassi korjatakse ning kuivatatakse hilissügisel. Laia leviku tõttu on meriheinal pikk kasutuslugu — ajalooliselt on kuivatatud lehed leidnud üleilmset kasutust mööblipolstrina ning Skandinaavias ka ehitus- ja soojustusmaterjalina. Olgugi et kaasaegne kasutus on suuresti tehismaterjalide varju suikunud, leiab nii mõnestki eelmise sajandi Taani majaseinast veel praegugi meriheina. Piirkonniti on materjali kasutatud ka pilliroo asemel katusekattena, näiteks Taanis Læsø saarel. Eestis on meriheina enim kasutatud saartealadel kuhikpeenardes, kus toitainevaene kiviklibune maapind muidu taimekasvatust ei soosi. Tänu kiirele tagasikasvuperioodile ja vähest tööjõudu nõudvale korjele on meriheinal erakordselt madal süsinikujalajälg. Ajastul, kus otsime kohalikke lahendusi ülemaailmsele ressursi- ning kliimakriisile, on taolistel biomaterjalidel suur potentsiaal ka laiemal ehitusturul. Käesolev projekt moodustas selles suunas esmase katsetuse, kaardistades kohalikke korjealasid ning taasavastades ajaloolisi ehitusvõtteid kaasaegses vormikeeles. Rullituna taaskasutatud kalavõrkudesse pakub meriheinast paviljonikatus puhkehetke ja päikesevarju Paljassaare suplejatele. Projekt valmis Tallinna linna Rohejälje programmi raames.
Tekst: Iiris Tähti Toom
