702 
TAGASIKruiisiterminal on linnaloome hea näide. Jääb loota, et tegu pole PEARUga ehk peaaegu avaliku ruumiga, millel võib varuks olla ebameeldivaid üllatusi.
Juba nädalaid on Tallinna sadamas avatud uus kruiisiterminal. Hoone ehitus jäi aga ilmselt enamikule pealinlastele märkamatuks, sest siiani polnud neil sadama põhjakaile asja. Praeguseks on olukord muutunud, sest peale terminali avati ka 850 meetrit uut mereäärset promenaadi. Kuivõrd sel suvel on ristlusturismi täielik taastumine kaheldav, on just uusehitise promenaadiosa aktiivne ja atraktiivne. Varem olen teinud juttu vanasadama arendusplaanidest ning nende oodatavast mõjust linnaruumile lühemas (1) ja pikemas perspektiivis (2), seega on paslik uurida, millist suunda näitab valminud promenaad. Alustan oma analüüsis heast, räägin ka halvast ja lõpetan üleskutsega.
Heast. Olen käinud promenaadil patseerimas kaks korda. Mõlemal juhul on kaaskõndijate esimene reaktsioon olnud üllatuslik ja isegi ülev: „See ei ole Tallinna moodi!“ Ka minule näib, et tegu võiks olla hoopis Helsingi, Stockholmi või Kopenhaageni mereäärega. Selgelt on see kiitus Salto Arhitektidele, Stuudio Tallinnale ning Tallinna Sadamale, kelle koostöös terminal ja promenaad valmisid. Algsel heakskiitval reaktsioonil on ilmselt kolm peamist põhjust.
Esiteks on see linlastele täiesti uus ruum, millele neil ei olnud varem ligipääsu või mida ei olnud põhjust külastada. Siiani oli kogu kai territoorium avalikkusele suletud ja lähimad kutsuvad kohad olid Linnahalli minirand, Papa Joe falafelikoht või kunagine Laine klubi. Nüüd tohib aga mööda kaid nii istuda kui ka astuda ja – mis kõige tähtsam – ilma (laeva-)pileti või nõudeta kohvikus kulutada. Ligipääs tõstetud promenaadile on mööda lauget kaldteed ning kuigi tegu on tupikuga, saab edasi-tagasi jalutamist veidi varieerida. Istumiseks on samuti mitmesuguseid võimalusi: vaatega merele või linnale, tuulele kaitstud seljatagusega või keset melu, kohvikus või hoone harjani kerkivatel treppidel. Samuti on siin mänguväljak lastele ja piisavalt vaba ruumi täiskasvanute kujutlusvõimele. Näiteks sobib promenaadi alguse asfaltväli peale paraadfotode hästi ka rulluisutamise trenniks.
Teine põhjus võib olla teatav kogemuse teatraalsus. Põhjakai pole läbikäiguhoov. See asub sadama tagaosas ning sinna minek on eraldi ettevõtmine. Selleks tuleb kesklinnast tulijal kõigepealt läbida kurjakuulutav Porto Franco ehitusplats, Vanasadama kõledad parklad ja tuikuvate alkoturistide seltskonnad, siis mõned segadusse ajavad ristmikud-ringteed ning lõpuks navigeerida veel pargitud veokite vahel. Jõudnud viimaks kruiisisadama väravani, on linlase ootused langenud võimalikult madalale ning lootus näha vähegi kvaliteetset ja inimväärset linnaruumi on täielikult hääbunud. Sellest, kui isoleeritud on uus terminal ja promenaad praegu ülejäänud linnast, annab märku ka suur silt, mis kutsub külalisi sisse. Selleta jääks jalgvärav, mis on avalikkusele ainuke sissepääs, sadama automaastikul ilmselt täiesti nähtamatuks. Kogu see kadalipp on võrreldav teatrisaali jõudmisega: ühel hetkel tõuseb kujundlik eesriie, linlane jõuab promenaadile ning algab kaldteede, astmestike, eri tasandite, protsendikunsti ja Salto arhitektidele omaste kolmnurksete vormide etendus.
/…/
Edasi saab lugeda Sirbist
1 Mattias Malk, Hea näite otsingul Tallinnast. – Sirp, 30. IV 2021.
2 Mattias Malk, Zaha Hadidi Tallinn. – Müürileht, 20. I 2020.
