Maja artiklipreemia nominent 2022
Autor
Eik Hermann
Autorist
Eik Hermann on Eesti Kunstiakadeemia filosoofia ja praktikapõhise teooria lektor, ajakirja Ehituskunst peatoimetaja
Avaldatud
Eesti arhitektuuriajakirjas Maja, suvi-sügis 2022 (109-110)
Päises
artikli fragment, kujundus Margus Tammik

  96

Milline peaks olema suhe ruumi ja tema ümbrus(t)e vahel, et vältida ruumi esemestamist, hoonete või maa-alade käsitlemist kas skulptuuride või täielikult kontrollitavate esemetena?

Esemestada või ruumistuda?

Mõteldes ruumile kontekstuaalsuse mätta otsast, avastame end üsna pea paradokside hunniku keskelt. Asi on selles, et millegi kontekst on tema ümbrus. Aga ruum on ise ka ümbrus. Soovides mõnda ruumi kontekstualiseerida – ümbrust ümbrustada –, võib kavatsus olla hea, aga lihtsasti võib ette tulla, et ümbrusest saab hoopis asi.

Ilmselt vajab see mõte selgitust. Mind on juba mõnda aega kummitanud tähelepanek, et meie olu siin maailma asjade keskel võib aset leida kahes isesuguses tajumise, mõtlemise ja tegutsemise režiimis. Esimest, meile tuttavamat režiimi, võiks nimetada esemelikuks: me eraldame mõne nähtuse või olendi oma keskendumispingutusega suuremast nähtuste väljast ja pöörame kujutluses või tegelikkuses ette tema külgi, nii nagu arhitekt vaatab hoone mudelit arvutiprogrammis. Sama meelestusega võib uurida ka ülisuuri alasid, joonistades need vähendatud mõõtkavas kaardile ja omandades neist sel moel ülevaate, või siis mittefüüsilisi nähtusi, kaaludes neid laiema mõttelise kaardi taustal (näiteks arutledes mõne äsja valminud romaani tähenduse üle 21. sajandi maailmakirjanduse kontekstis).

Selle kõrval on ka teine režiim, mis on meile igapäevaelust samavõrra tuttav, kuid millest näiteks filosoofia räägib märksa vähem. Seda võiks nimetada ruumistuvaks. Siin me ei vaata enam mõnda eset laiemal taustal, vaid tausta ennast, mis oma täiskujul ilmneb ümbrusena. Kui mõni taust (tagaplaani tähenduses) võib olla veel ühe pilguga haaratav, siis ümbrus seda ei ole: midagi sellest jääb paratamatult selja taha. Kui räägime mõne miljöö kogemisest, siis olemegi juba meelestuse poolest kuhugi sisenenud, lasknud end ümbritseda.

Selle käigus on kogemus muutnud loomust. Fookustatud nägemisest on tähtsamaks saanud perifeerne, n-ö silmanurgast nägemine, mis on hägusam ja käib kokku liikumise tajumisega. Kuid nägemismeel ei pruugigi siin enam põhiline olla. Oluliseks saavad teised meeled, mis toimivad holistlikumalt, nagu kuulmis- ja lõhnameel, aga ka erinevad kehameele allharud, näiteks tasakaalu- ja lihasmeel.

Oma igapäevaelus liigume me üsna sujuvalt ühest kogemusrežiimist teise ja kombineerime neid oskuslikult kõiksugu viisidel. Miskipärast aga on õhtumaine mõtlemine hakanud järjekindlalt rõhutama just esemelikku kogemusrežiimi. See jätab mulje, et ka ruumi tuleks kogeda esemestavalt – aktiivse valitsejana. Arhitektuuri puhul on palju räägitud sellest, et aina enam domineerib ruumi esitlemisel ja loomisel sedasorti visuaalsus, mis ruumi esemestab. Kahtlemata on see vahel paratamatu. Ruumipraktikud peavadki seda sageli tegema, luues renderduste kõrval ka näiteks makette või jooniseid, et oma loodavat ruumi paremini kujutleda. Aga ruumiga juhtub esemestamise käigus kummaline lugu. Nimelt, kui meil õnnestub ruum täielikult esemestada, on ühtlasi kaduma läinud see, mis teeb ruumist ruumi.

Nii näib, et kui soovida olla edukas ruumilooja, peab esemestava kogemishäälestuse kõrvale või asemele tulema ka ruumistuv häälestus. Paradoksaalsel kombel ei saa siin enam rääkida aktiivsusest sõna tavalises tähenduses. Et kogeda ruumi ruumina, tuleks sellel lasta meile mõjuda. See tähendab, et aktiivsus ei saa tulla enam meie poolt. Kui esemestava kogemise korral koondame ise midagi endi silme ette, siis ruumistumise korral toimub vastupidine: hoopis ruum koondab meid ja mitte enam kogejana, vaid kellenagi, keda tabab enesekaotus ruumi hargnevas, taandamatult mitmuslikus mõjus.

Nii nagu esemestav kogemus hõlmas ka mittefüüsilisi nähtusi, nii läheb ka ruumistuv kogemus ja sellele vastav teadmine kaugemale füüsilisest aspektist. Nii võin ma end kaotada mõne romaani või etenduse sündmusruumi. Ühel või teisel moel tuleb siin mängu kokkupuude millegagi, mis on meist suurem ning mille mõistmiseks ei saa teha muud kui sellesse siseneda ja selle loogikale alluda. Siiski ei tähenda see tingimata passiivset seisundit: ka luua saab n-ö inspiratsioonist kandudes.

Neid mõtteid silmas pidades võiks nüüd tagasi tulla alguses mainitud paradokside juurde. Kuidas ruumist kui ümbrusest mõtelda (sh seda kontekstualiseerida) ja seda valmistada nii, et ümbruslikud aspektid kadumise asemel võimenduks? Milline peaks olema suhe ruumi ja tema ümbrus(t)e vahel, et vältida kergesti juhtuvat esemestamist, hoonete või maa-alade käsitlemist kas skulptuuride või täielikult kontrollitavate esemetena?

Kõik algab juba viisist, kuidas ruumipraktikat ja selle ajalugu õpetatakse. Kui kasutada selleks ennekõike eksterjöörifotosid või -renderdusi, vaateid ja plaane, siis domineerib just esemestav vaatepunkt. See mängib muuhulgas kokku ettekujutusega hoonetest ja nende fassaadidest kui sotsiaalse staatuse kandjatest ja paikapanijatest. Kui selle asemel huvituda ruumile eriomasest kogemusest, siis on mitmed arhitektuuripedagoogid rõhutanud lõike (eriti perspektiivlõike) tähtsust, mis heal juhul suudab inimkeha kaasamise kaudu edasi anda miljööd ja tunnet, ruumisündmusi ja -kujundeid. (1)  Siiski, see tähelepanek jätab varju ruumi kui ümbruse suhte oma laiemate ümbrustega. Valesti rakendatuna võib lõige hoopis võimendada ruumi tajumist äralõigatud esemena, millel pole laiemate ümbrustega mingit pistmist.

Äsja mainitud paradoksipuntra teine poolus tuleb esile ruumi (ja laiemalt keskkonna) kaitse rakursist. Kaitsmine on juba loomu poolest mõnevõrra esemestav, sest nõuab piiritlemist, esemestamise baastehet. Asja teeb hullemaks see, et ruumikaitse toimib väärtuste mõiste vahendusel. Iseenesest on ju loogiline, et kaitsta tuleks väärtuslikku ruumi. Kuid kuna väärtustamisotsus peab olema objektiivne, peab see toetuma sõnastatavatele väärtstele. Kuid argisõnad, numbrilistest näitajatest rääkimata, on oma toimelt taas kord esemestavad. Sedasorti sõnastamisele avaldab ruum või miljöö juba loomu poolest vastupanu. Seda on kogenud igaüks, kes on olnud raskustes mõne miljöö kirjeldamisega. Kui siin üldse mõni sõna sobib, siis ennekõike poeetiline sõna, mis annab mõtet edasi oma mitmetähenduslikkuse kaudu ja võib sellega kinni püüda ruumile omase ambivalentsuse. Ent poeetilise sõnaga ei ole kohtus midagi peale hakata. Nii ei jää muud üle, kui kaitsta ruumi ikkagi esemestamise kaudu, näiteks sedastades: „Interjöör sisaldab väärtuslikke detaile.“

Ümbrused ideede allikana

Kui vaadata traditsioonilisi kontekstualismikäsitlusi, paistab silma kalduvus teha kontekstidestki omamoodi esemed. Kui arhitektuuris räägitakse kontekstist, siis peetakse enamasti silmas mõne krundi vahetut füüsilist ümbrust, heal juhul ka loodusolusid, ilmastikku, kombestikku ja kultuuri. Kontekstist tehakse omamoodi laiendatud krunt, mille pinnalt saab lagedale tulla tungivate soovitustega sobitada sellesse ka uus hoone või planeering. Nii mõistetuna on tegemist miljöö – kohaliku omapära – kaitsega. Arvestades, et kontekstualistlikud lähenemised tekkisid 1950-ndatel reaktsioonina kõrgmodernismi kohalikke olusid eiravate skulptuurhoonete levikule ja laiemale ideoloogiale, milles traditsiooni ja uudsuse vastandusest tiivustatuna rapiti uhkusega minevikukude, tundub see ju igati tänuväärne siht.

Siiski kaasnevad sellega omad probleemid. Nagu mainitud, on kaitsehoiak juba kalduvuse poolest esemestav. Ümbrus on iseenesest muutlik ja liikuvate piiridega, ent kaitsta saab ennekõike mõne piiritletud ala püsivat ja ühemõttelist identiteeti, olgu alaks Eesti, Võromaa, Paide, Karlova või linnahall. See toob kaasa kalduvuse vaadelda piiritletud ala museaalina, nagu see oleks juba lõplikult valmis saanud, mis kitsendab märgatavalt võimalikke edasisi arenguid. Nii said kriitikud 1980-ndatel süüdistada kontekstualismi ühetaolise hoonekoe edendamises ja originaalsuse ahistamises, sest igavesena esitletud kontekst suruvat loojale peale kindlaid lahendusi ja vormikeelt. See andis skultupturalistidele võimaluse esitleda end arhitektuuriavangardi ja autonoomsuse kaitsjatena, valmistades ette hilisemat staararhitektide kultust.(2) 

Soovimata kuidagi alahinnata ümbruste minevikulist mõõdet, võiks siiski küsida, kuidas käsitleda seda mõõdet nii, et ei katkeks selle side tulevikulise mõõtmega. On ju väärtustelgi minevikulise aspekti kõrval tulevikuline aspekt, nimelt mõne hoone või ala positiivsed potentsiaalid. Sellel aspektil on kahtlemata side mineviku ja senise pärandiga, aga ka mõningane autonoomia. Sisuliselt tähendab see küsida: milliselt võiks avalduda rikas suhe ajaliste ümbruste vahel?

Ise olen otsinud nendele küsimustele vastust nägemusest, mida olen Toomas Tammiselt šnitti võttes nimetanud radikaalseks kontekstualismiks. See lähtub mõttest, et senised kontekstualismikäsitlused on ühel või teisel moel liiga kitsad. Esiteks rõhutavad nad harilikult vaid ümbruste mõnda tahku teiste arvelt, näiteks füüsilist keskkonda poliitilise või psühholoogilise ümbruse arvelt. Teiseks seavad nad tähelepanu vahetutele kontekstidele laiemate arvelt. Kolmandaks seavad nad rõhu ümbruste minevikulistele aspektidele tulevikuliste arvelt.

Selle asemel käsitleb radikaalne kontekstualism ümbruseid mitmekihiliste ja -tahulistena, mida tuleb paratamatult vaadelda paljudest vaatenurkadest ning kasutades erisuguseid ajalisi ja ruumilisi mõõtkavu. Iseenesest on ümbrus ühtne, kuid ümbruse mitmekihilisuse rõhutamiseks olen eelistanud rääkida sellest mitmuses, nimetades näiteks klimaatilist, geograafilist, bioloogilist, füsioloogilist, psühholoogilist, demograafilist, sotsioloogilist, majanduslikku, poliitilist, kultuurilist, mütopoeetilist konteksti ning vahel tuues nende kõrvale n-ö ruumipraktika sisekontekstidena konstruktsioonilise, materjalilise, vormilise, logistilise, esteetilise ja isikliku.

Muidugi mõista ei ole ümbrus objektiivselt sellisteks aspektideks lahutatav. Selline kõnepruuk tuleb aga ikkagi kasuks, kui eesmärk on ümbruste tõetruu kirjeldamise asemel, mis neid paratamatult esemestab, võtta neid uute ideede allikatena. Ümbrustest kõnelemine mitmuses aitab meeles hoida nende erinevaid kihistusi ja otsida asjakohaseid ideid harjumuspärasest alast väljaspool.

Mis annab aluse rääkida ümbrustest kui ideede allikatest? Ümbrustel endil muidugi kujutlusvõimet ei ole, aga nad saavad kujutlust käivitada. Ümbruste omapärad kätkevad erinevaid potentsiaale – mure- ja rõõmukohti, ohte ja võimalusi, mida annab leevendada või võimendada. See annab aluse vastavateks ruumiideedeks. Kõrbekliima oma kuumade päevade ja külmade öödega nõutab pakse seinu sooja salvestavatest ehitusmaterjalidest, mis ilmaäärmusi mahendaksid. Džunglis, kus soojus ei kõigu ja niiskustase on kõrge, nõutab kliimakontekst õhukesi konstruktsioone ja loomulikku õhutust suurendavaid lahendusi.

Vahel räägitakse sellega seoses lausa ümbruskondlikust determinismist, nagu iga ümbrus sunniks mingeid ideid peale. Tehnoloogia areng on esile toonud, et samale probleemile on mitu lahendust: varem ruumi ja konstruktsiooni abil lahendatud hädasid leevendatakse nüüd sageli tehnoloogia abil (kahjuks lükkab see enamasti hädad lihtsalt planetaarsesse mõõtkavasse). Peale selle on ümbruse erinevate aspektide nõutamised tihti vastuolulised ja ruumilooja peab mängima nendevahelist läbirääkijat, et saavutada võistlevate prioriteetide hea tasakaal ja kuju, unustamata seejuures ka rõõmude eest hoolitsemist.

Olukorra teeb keerulisemaks ja ka huvitavamaks asjaolu, et ümbrused on pidevas muutumises. Kliima võib kuumeneda. Rahvastik võib kasvada või kahaneda, muutuda introvertsemaks või ekstravertsemaks. Aset võivad leida geopoliitilised muutused, teiseneda seaduslik keskkond ja ärikliima, rääkimata kultuuri pidevalt läbistavatest maalihetest. See tekitab uusi (häid ja halbu) potentsiaale, tuues kaasa ka ruumiideede teisenemise. Arhitektuur aeglase kunstina ei saa muidugi kõigi muutustega kaasa minna. Siiski on mõni muutustemuster püsivam ja lühiajalisemaidki mustreid tuleb mingil moel arvesse võtta. Nii et ümbrused küll tõesti ei kujutle, aga sellegipoolest tekitavad nad kujutlusi ja ruumiideid, mida ilma nendepoolse pealekäimiseta iial ei sünniks.

Huvitaval moel muutuvad ümbrused oma aspektides sedaviisi mõeldes sarnaseks materjalidega. Ühelt poolt saab ka materjale esemestada, võttes neid ressursina, mida lõputult tarvitada ja millele peale suruda geniaalseid ideid. Kuid selle kõrval on head materjalitundjad alati ka materjalidele kuuletunud, võttes ruumistuva hoiaku. On ka ju ainel oma isevormuvus ja sellest tulenevad soovid ning toimevõime. Nii tekivad vee liikumisel spontaanselt vormid. Puuvõrade vorm on tekkinud vastusena tuulele ehk rõhuerinevustest tekkinud õhu iseliikumisele. Terve eluslooduse evolutsioon on sisuliselt aine isevormumiste jätkuv ja kihte koguv tants, mis ühelt poolt reageerib ümbruste potentsiaalidele ja teisalt tekitab neid. Aine isevormumist silmas pidades ongi filosoofid Félix Guattari ja Gilles Deleuze rääkinud materjalide järgimisest, tuues näiteks meisterliku tisleri suhte puiduga: „Igal juhul ei ole tegemist vormi pealesurumisega ainele, vaid puidule andumisega, selle järgimisega,“ et näha, kuhu puit sind välja viib. (3)

Erinevalt paindlikest materjalidest, mis lasevad endaga teha pea kõike ja mis sestap ei vii oma järgijaid suurt kuhugi, on puidu ja teiste keeruliste materjalide eelis see, et nad avaldavad vastupanu ja sunnivad endasse sekkujaid leidlikuks, suurendades heade üllatuste tekkevõimalust. Samas võtmes annab kirjeldada ka ümbrusi, mis iseomaste soovide ja toimevõime tõttu ei luba endale kõike peale suruda. On ruumilooja otsustada, millise hoiaku ta oma ümbrusmaterjalide suhtes parajasti võtta tahab: kas olla pealesuruja või järgija. Enamasti jääb viljakas valik kuhugi nende kahe äärmuste vahele, sest just vahealas saab võimalikuks vastastikmõjuline dialoog ümbruste ja loojate vahel.

Samuti saab siin võimalikuks dialoog ümbruse erinevate aspektide vahel. See viib paradoksaalse kujutluseni ruumiloomest kui meid ümbritseva sõlmestiku kujundamisest, kus füüsiliste materjalide kokkutoomise kõrval tuleb tekitada kokkumänge ka ümbruslike „materjalide“ vahel: näiteks võivad mõnes sõlmestikus kokku saada säärased materjalid, nagu betoon, kriisiaegne majandus, valdavalt introvertne pärisorjade järeltulijate psüühika, vananev elanikkond ja modernistlik valguselembus ning ornamendipõlgus, et luua kas endisi ja väsinuid või uusi ja ootamatuid ruumikujusid, mis kahtlemata peavad omajagu muutuma, kui mõni neist materjalidest välja vahetada.

Ühtlasi ilmneb neist mõtetest, et ettekujutus vaidlusest „traditsioonilembeste“ kontekstualistide ja „originaalsuslembeste“ formalistide vahel põhineb võltsvastuolul, mis tuleneb ümbruste liigkitsast käsitlusest. Isegi, kui formalist otsustab vahetu füüsilise ümbrusega vastuollu minna, põhinevad tema ideed siiski kindlal kultuurilisel, poliitilisel ja esteetilis-vormilisel kontekstil. Isegi, kui mõni fenomenoloogilise käsitluse esindaja põhjendab oma maitseotsuseid vahetu konteksti minevikuliste aspektidega, ei tähenda see, et ümbrused ei kätkeks ka üllatusi, uusi ideid ja väärtusi.

Viimasena mainitud tähelepanekul on eriline asjakohasus just kollektiivsel tasandil. Kohaliku arhitektuuri omapära võib muidugi otsida igaüks omas nurgas toimetades, aga selle kõrval tasuks mõtelda ka ühistele otsingutele. Keskendudes siin vaid üksikutele tahkudele (olgu selleks puitarhitektuur, modulaarsus või midagi muud), on kergem jõuda universaalsemate lahendusteni, kuid silma sellega ei paista, sest taolised lahendused järgivad enamasti üleilmset esteetikat ja kaovad endataoliste vormimustrite parve. Omapära ilmneb pigem siis, kui kaaluda otsinguliselt läbi paljudes kohalikes ümbrusaspektides sisalduvad potentsiaalid ja tuua need erinevateks sõlmemustriteks kokku.

Siin ei tasu muidugi unustada ka juba kujunenud omapära. Nagu suurte kvartalite arendajad oma meelehärmiks (tihti tagantjärele) on avastanud, on ümbruste senist kudet lihtne tappa, aga oluliselt raskem kunstlikult tekitada. Omapära on nagu loom: erinevalt asjadest, mida saab tekitada või kokku panna, tuleks teda pigem kasvatada. Hea uudis on aga see, et arvestades ümbruste hulka, mis on seni veel otsinguliselt läbi uurimata, peaks sellele loomale uut toitu jätkuma veel mõnesajaks aastaks.

Eik Hermann

 

1 – Nt Klaske Havik ettekandes „Writing Place – Narrative Methods for Topo-analysis“ konverentsil „Understanding and Designing Place“ 03.04.2017 Tampere tehnikaülikoolis; Paul Lewis, Marc Tsurumaki, David Lewis, Manual of Section (NY: Princeton Architectural Press, 2016); Atelier Bow-Wow, Graphic Anatomy (Tokyo: Toto, 2007).

2 – Vt Esin Komez Daglioglu, „The Context Debate: An Archeology“, Architectural Theory Review, 26.06.2016.

3 – Gilles Deleuze, Félix Guattari, A Thousand Plateaus: Capitalism and Schizophrenia 2, tlk Brian Massumi (London: Athlone Press, 1988), 408.