Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali sisearhitektuuri aastapreemia laureaat 2017
Asukoht
Nooruse 3, Tartu, Tartu
Arhitektuur
Sander Aas (Asum Arhitektid)
Illimar Truverk (Arhitekt 11)
Sisearhitektuur
Tüüne-Kristin Vaikla, Urmo Vaikla (Vaikla Studio)
Tellija
Riigi Kinnisvara
Ehitaja
YIT Ehitus
Projekt
2014
Valmis
2017
Fotod
Kaido Haagen, Tõnu Tunnel, Johan Huimerind

  27

Küsimustele vastasid Tüüne-Kristin Vaikla (TKV) ja Sander Aas (SA).

Milline oli hoone arhitektuurne lähtepunkt?

SA: Arhiiv on huvitav hoonetüüp, mille projekteerimist tuleb ette harva. Tegu on hoonega, millest suurema osa moodustab võimalikult lihtne ja standardne betoonist ladu, teise poole moodustavad aga inimeste tööruumid – uurimissaalid, laborid, tööruumid jne. Nende kahe vastandliku, kuid koos toimiva poole ühendamine ja eraldamine nii, et see oleks loogiline, funktsionaalne ja arhitektuurselt nauditav, oli põhiline lähtekoht. Otsustasime viia kahe poole eraldatuse maksimumini, nii et neid kaht poolt ühendavad tõepoolest vaid üksikud sillad, mis ületavad kogu hoonet läbivat õhuruumi.

Ajalise ja ajatu vastandus. Betoonkast, kus sees on arhiivid, võiks põhimõtteliselt püsida (ja peaks püsima) aastasadu peaaegu muutumatuna. Hoone arhitektuurne ja konstruktiivne ülesehitus on selline, et tööruumide hooneosa võib kokku variseda või maani maha põleda, hoidlad oma suures betoonkastis jäävad terveks. Samuti on ilmselge, et me elame kiirelt muutuval ajastul ning tööruumide hooneplokki tuleb tõenäoliselt iga paarikümne aasta tagant uute vajaduste kohaselt ümber ehitada. Seda sümboliseerib ka büroo-osa fassaadi kattev kangasfassaad, mis olemuselt on betoonfassaadi kõrval rõhutatult ajutine materjal. 

Lihtne ja robustne betoonkast oma lõputute mehhaaniliste arhiiviriiulitega elab oma elu rahulikult, hoopis teises rütmis. Betoonfassaad luitub ja kulub vaikselt, kuid niikaua, kui katus korras hoitakse, ei juhtu selle hooneplokiga mitte midagi. See võib muutumatuna püsida sadu aastaid.

Milline oli hoone sisearhitektuurne lähtepunkt?

TKV: Rahvusarhiivi sisearhitektuuri projekti idee oli luua võimalikult avatud ja läbipaistev keskkond, mis soosib külastajate ligipääsu süsteemsele mälupangale, hoolimata hoone kõrgendatud turvanõuetest Eesti rahva mälu kandjana.

Uues majas olid fookuses mahukad ja turvalised hoidlad oma sisekliimaga. Lahendasime hoidlate ruumivajaduse nüüdisaegsete universaalsete liikuvate metallriiulite abil, mille eripära seisneb peamiselt erinevas värvilahenduses igal korrusel.  Mõistagi on lisaks hoidlatele ja bürooruumidele oluline just hoone avalik ruum, mis on uurijate, õpilaste ja kõigi külastajate pärusmaa. Tartu Toomemäe endises punastest tellistest arhiivihoones oli ajalooliselt imeline ja mõnus aura. Sealsed poeetilised puitriiulid koos kaunite vanade köidetega on osaliselt eksponeeritud ka tänapäevases uurimissaalis, et aidata luua ruumi mitmekihilist atmosfääri.

Hoone sisemus on tume, mis soodustab süvenemist ja keskendumist. Tumedal foonil esinevad vasksed pinnad nii sildadel, hoidlate ustel kui ka teeninduslettidel. Vase tundlik pind salvestab endasse ajajäljed, näiteks inimeste sõrme- ja käejäljed. Kohati katab siseruumis seinu vasekarva iseroostetav värv. Töölauad on kaetud traditsioonilise naturaalse linoleumiga, mis tindililla aktsendina katab kohati ka põrandaid.  Siin on paslik meenutada, et vask ja linoleum on olnud interjööris lemmikmaterjalid Eestis ka nõukogude ajal.

Mis teid selle projekti juures kõige rohkem proovile pani?

SA: Suurim proovikivi oli see, et hoone oli planeeritud suhteliselt anonüümsele asukohale linna servas, kus eriilmeliste ülikooli ja muude õppehoonete vahel puudub sisuline linnaruum. Kunagine mõte oli ilmselt planeerida sinna tühjale väljale Tartu Ülikooli linnak, kuid tundub, et sisuliselt ei ole sellega eriti tegeletud. Ülikooli (ja teisi) hooneid on lihtsalt järjest üksteise kõrvale ehitatud ilma, et nende vahele moodustuks midagi täiendavat.

Rahvusarhiivi hoone planeerimine sinna vahele ei loo ümbritsevale piirkonnale kuigi palju uut väärtust. Omalt poolt tuleb tunnistada, et maastikuarhitektuuri lahendus jäi erinevatel põhjustel ka meie projektis vaeslapse ossa (niisamuti nagu teistegi ümberkaudsete uute hoonete puhul). Hea uudis on, et seda viga on plaanis parandada ning vähemalt Rahvusarhiivi krundil haljastuse ja maastiku osa tagantjärele täiendada. Suuremaid linnaehituslikke vigasid need väikesed kohendused ühe krundi piires muidugi ümber ei pööra, aga väikesi parandusi saab teha ja tehaksegi.

Mis pakkus selle projekti juures suurimat rahulolu?

SA: Seni töötas Rahvusarhiiv tsaariaegses ühiselamus Toomemäel. See „ajutine“ olukord kestis alates aastast 1921. Äärmiselt hea meel on selle üle, et lõpuks said töötajad nüüdisaegsed tööruumid ja arhivaalid nüüdisaegsed hoiustamistingimused. Nüüdisaegne ei tähenda alati küll paremat ja Toomemäe ajaloolisel majal oli oma vaieldamatu võlu, kuid Eesti üht olulisimat mäluasutust ei saa siiski lõputult/ajutiselt pidada endises ühiselamus.

Hea meel on ka õnnestunud kunstihangete üle. Rahvusarhiivi projektis otsustasime anda kunstihankega võimaluse kujundada terve kangaga kaetud fassaadi, mis oli riskantne ja pretsedenditu samm. Tulemus ei ole võib-olla igaühe maitse, kuid see muster – „Uure“ (autorid Fred Kotkas ja Carmen Lansberg) on saanud lahutamatuks osaks Rahvusarhiivi identiteedist. „Uure“ on imbunud interjööri, näitusekujundusse, sümboolikasse, meenetesse jm.

Veelgi meeldivama üllatuse pakkus heliinstallatsioon. Olin algul selle suhtes väga skeptiline – oleks võinud välja kukkuda keskpäraselt mõttetu liftimuusika, kuid lõpptulemus (autorid Kiwa ja Martin Kikas) on intelligentne ja huvitav, mõjudes nüüdseks juba loomuliku osana hoonest.

Arhitektuur, sisearhitektuur ning kunstihangetega lisandunud fassaadimuster ja helitaust moodustavad Rahvusarhiivis üksteist toetava ja läbipõimunud terviku, mida võiks hoonete puhul tihedamini ette tulla. Lõpptulemusega on rahul projekteerijad, tellija, ehitaja ja, mis kõige tähtsam, kasutajad.

Küsis Karen Jagodin

Eesti arhitektuuripreemiad 2017