Eesmärk oli projekteerida kerge, teisaldatav ja iseseisev maja, kus merelt tulnud noored saavad puhata ja pesta. Kui vaja, tõstetakse hoone Leppneemes kai peale, kui vaja, viiakse Piritale või Prangli saarele. Igal pool ühendatakse ajutiselt trassidega ja maja toimib. Vajadusel toodab maja ise elektrit. Katusekatte materjaliks on päikesepaneelid, mille energiat saab kohe kasutada näiteks vee soojendamiseks. Massiivpuidust sein on kaetud valtsplekiga, et hoone oleks võimalikult hooldevaba. Maja ümber on terrass, kus merelt tulnud purjetajad saavad istuda, märja kalipso seljast võtta ja kuivama riputada.
Leppneeme sadamas on täna kaks hoonet, mis on ehitatud spetsiaalselt purjespordikooli igapäevaste treeningute baasiks. Mõlemad hooned on projekteerinud Oliver Alver. Kumbki hoone on omaette "isiksus" ja justkui omaette ooperist, kuid tegelikult moodustavad koos lõbusa terviku ning neist on saanud noortele purjetajatele ja treeneritele lihtne, ent inspireeriv töökeskkond ja kodu. Leppneeme sadam on ka näide (selliseid keskkondi on ju palju) nö käepärastest lahendustest – suvalised konteinerid, soojakud, kioskid jms. Sellistes kohtades võiksid olla aga pigem purjespordikooli stiilis hooned – rajatised, mis koos moodustaksid meeleoluka sadamaküla. Nendime muidugi, et see on kulukam viis keskkonda kujundada. Odavam on kuskilt soojak leida ja kohandada. Tulevikus võib Leppneeme sadamas olla aga üks suurem sadamahoone, mis mahutab kõik funktsioonid, ning seni toiminud väiksed majad kaotavad selles kohas otstarbe.
Ott Kask, Viimsi valla kultuuri- ja sporditöö peaspetsialist
Väljakutse oli mahutada võimalikult väikesesse mahtu võimalikult palju vajalikku – alates toidu soojendamisest, võrkkiiges puhkamisest ja pesemisest kuni purjevarustuse ladustamiseni. Kõik ühte hoonesse.
Oliver Alver