957 
TAGASIEva Maria-Truusalu kirjutab, et kuna mäng pole reaalsus, vabastab see mängijad ebaõnnestumise pingest ning loob soodsa pinnase mängimise põimimiseks õppimisega.
Inimese esimesed eluaastad, lapsepõlves omandatud oskused ja hoiakud on kaaluka tähtsusega kogu elu kujunemisel. Läbi aegade on vanemad ja ühiskond püüdnud edasi anda selliseid teadmisi ja väärtusi, mis aitavad elus hakkama saada. Kasvatusel ja haridusel on laiem roll ka sidusa ühiskonna ja kultuuri edasikandjana. Milline on elu mõnekümne aasta pärast, on raske ennustada. Seega on oluline küsimus, kuidas ja millises suunas tuleks praeguste väikelaste arengut suunata, et nad kiiresti muutuvas maailmas hakkama saaksid.
Hariduse ajakohastamise debatt on uue haridusstrateegia valguses taas teravalt päevakorral. Arusaam lastest, kasvatusest ja haridusest on aegade jooksul muutunud käsikäes suuremate ümberkorraldustega ühiskonnas. Laialdane ja kiire digitehnoloogia levik ning infoajastu teabe üleküllus on juba ilmutanud negatiivseid tagajärgi just laste arengu seisukohalt. Ekraani taga ajaveetmine röövib võimaluse olla kontaktis päris füüsilise maailmaga. Saamata jäävad elukogemused, sotsiaalsete oskuste areng on pärsitud, vähene liikumine soodustab ülekaalulisust ning liigse ekraani ees veedetud aja tõttu on halvenenud tähelepanu- ja keskendumisvõime. Praegu on käes pöördepunkt, et ümber mõtestada alus, millele rajada tulevaste põlvkondade toimetulek. Füüsilisel keskkonnal on vastukaaluna virtuaalse maailma virvarrile seejuures kanda väga tähtis roll.
/…/
Eva-Maria Truusalu
Edasi saab lugeda Sirbist.
