539 
TAGASI
Pargi idee oli kantud taktikalise urbanismi vaimust: viia läbi ootamatu ruumiline sekkumine, mis aktiveeriks ja ühtlasi demokratiseeriks ruumi, ning toimiks ruumikogemuse parandamise kõrval ka debatti tõstatava provokatsioonina. Pargi asendiplaan moodustas perimetraalse ringi, mis on möödujatele kergesti läbitav, kuid tekitab samas ka osaliselt suletud omaruumi. Park on jätkusuutlik ja korduvkasutatav: kõik elemendid on modulaarsed, mis võimaldab pargi hiljem lahti võtta ning uues kohas uuesti üles panna ja nendest erinevaid kombinatsioone luua. Istumisaladeks kasutati istumismooduleid ja seljatugi-haljastuskonteinereid, mis on liigendatud suuremate haljastuskonteineritega. Moodulitest loodi erinevad sopid, mis kutsuvad aega veetma nii üksi kui ka seltskonnaga.
Konteineritesse istutatav haljastus on mitmerindeline ja paljuliigiline, sisaldades mh ajaloolisi vanalinna kloostriaedades kasvanud liike. Kogu haljastus istutakse sügisel kesklinna haljasaladele ümber. Taimedel on juures tutvustavad sildid eesti- ja ladinakeelsete nimede ning üleskutsega vastavat taime kas katsuda, nuusutada või maitsta.
Varjualuses paiknes raamaturiiul, mida kureeris Rahvusraamatukogu ja mida varustati hoiuraamatukogu ladudest, kust kord nädalas riiulitele värskeid raamatuid toodi. Ruumikasutaja sai valida endale meelepärase raamatu ning pargis peatuda ja lugeda. Paviljoni keskelgi on üks istumiselement ning ruum on kaetud katusega, pakkudes varju nii vihma kui päikese eest. Paviljoni seinal on infograafika, mis tutvustab ruumisekkumise eesmärke ja projekti Rohejälg tegevusi. Varjualuse paariline on kiigemoodul, kus saab ripptoolides kergelt õõtsuda.
Hannes Aava, Ann Kristiin Entson
