243 
TAGASILinda Zupping on üks pikema staažiga sisearhitektuuri osakonna tudengeid. Nii-öelda igavene üliõpilane, kes on näinud eriala kujunemist nelja osakonna juhi ajal. Selles mõttes on päris loomulik, et Linda kui kõige suurema kogemusega õppur väärib Vello Asi tudengipreemiat. Ent kui tõsisemal noodil jätkata, siis tegelikult võinuks selle autasu talle juba õpingute alguses määrata, sest varem elektritööga tegelenuna eristus ta kaasüliõpilastest oma erilise poeetilis-leiutajaliku meelelaadi poolest. Koolitöödes väljendub see tihti selles, et Linda seab endale ebaharilikult kõrged standardid. Nii paistab, et iga väiksemgi projekt peab tabama mitut (kümmet) kärbest korraga: olema nutikas, kõnekas, lihtne, utoopiline, aga ka erutavalt ohtlik või sootuks napakas. Niisuguse maksimalismi puhul polegi üllatav, et õpingud tavapärasest pikemaks venivad!
Kuid andestage see lõõp – õigupoolest pole akadeemiline aeg mingi näitaja, sest me kõik õpime niikuinii kogu elu. Küll tahaksin öelda, et Linda puhul tundub mulle õppimisega tegelemine olevat strateegiline otsus. Õppija ja ka õpetaja, sest ta ise juhendab bakalaureusetudengeid – või siis hoopis õpitaja – on kõige parem olla, kuna see on ajule hea ja kehale põnev ning see on kõige parem mäng. Ma arvan, et see strateegiline mängulisus võiks olla ka üheks võtmeks tema sisearhitekti käekirja mõistmiseks ja hindamiseks. Kavalalt, maitsekalt ja kindlakäeliselt kureeritud juhuste kokkumäng.
Gregor Taul
Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonna dotsent
