Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia nominent 2023
Sisearhitektuur
Reio Raudsepp, Rene Safin, Rasmus Tamme (Ars Projekt)
Arhitektuur
Rasmus Tamme, Joonas Saan (Ars Projekt)
Kaasa töötas
Olga Fedorenko
Maastikuarhitektuur
Terje Ong, Margit Prükk, Rutt Panga (Maastikuarhitektuuribüroo TajuRuum)
Tellija
Eraklient
Ehitaja
Nordecon
Fotod
Terje Ugandi


Kadrioru funkvilla renoveerimisprojekt on sisearhitektilt nõudnud pühendumist sel määral, mida uutes eramutes enamasti tarvis ei ole – nüüdisaegne ruumiplaneering ja tehnoloogia on sobitatud kultuuriväärtuslikku hoonesse kuni kunsti ja õhtusöögiserviisini välja. Tegu ei ole ajaloolise interjööriga, kuid sellele vihjavad läbimõeldud detailid ja meisterlik teostus, vormistades raamistiku luksuslikule kaasaja sisustusele.

Liina Langemets

  416

Mind motiveeris selle majaga tegelema eelkõige vajadus leida perele kesklinnas uus elamine. Esialgu plaanisin kolida Kadriorus suuremasse korterisse, kuni ühel jalutuskäigul märkasin pikki aastaid trööstitus seisus Erich Jacoby projekteeritud üheperevillat. Lähemal tutvumisel maja ajaloo ja ehitusvõimalustega tekkis soov see maja korda teha. ARS Projekti arhitektid on andnud majale uue väärika ja kaasaegse elu.
Jüri, majaomanik

Mööda esinduslikku Weizenbergi tänavat kõnnib linlane Kadrioru parki, imetledes pidulikku, 20. sajandi esimese poole väljapeetud arhitektuuri. Üks räämas hoone riivas aga pikalt silma – arhitektide Erich Jacoby ja Johann Ostrati projekteeritud 1932. aasta funktsionalistlik elamu oli nukras seisus, tühi ja lagunemas, põhjustades kohalikes muret selle saatuse pärast. Nüüd on üks perekond taastanud maja algse kasutusviisi ning rajanud sinna oma kodu.

Arhitektid seisid keeruliste valikute ees. Kui hoone kehand oli püsinud küllaltki terviklikult, siis interjöörist ei olnud 2020. aastaks alles pea midagi. Isegi originaalset ruumiplaani oli keeruline aimata, sest nõukogude ajal oli maja jagatud mitmeks korteriks. Ühtlasi tuli nutikalt lahendada kõrgendatud katusekorruse maht, et hoone välisilme hakkaks taas kandma varasemale funktsionalismile omast kandilist sümmeetriat.

Kolmekümnendatest olid interjööris säilinud vaid üksikud fragmendid, mille põhjal ajaloolise ilme kohta oletusi teha oli praktiliselt võimatu. Seetõttu otsustati kaasaegse disainikeele kasuks. Hoonele rajati uued vahelaed, mis võimaldasid luua sobiliku ruumiprogrammi. Esimene korrus on jagatud kaheks tiivaks ning kujundatud täitma elukondlikke tegevusi. Teisel korrusel paiknevad perekonna magamistoad. Kõrgemaks ehitatud kolmas korrus võeti kasutusele peretoa ja vabaaja ruumina. Korruste vahel saab liikuda mööda rekonstrueeritud trepihalli või kasutada lifti.

Sisearhitektid kavandasid uued sise- ja välisuksed, viimased on tehtud ajalooliste eeskujul. Minimalistliku ruumigraafikana läbib kogu maja kõiki ruume seinajoon, mille ümarad nurgad annavad interjöörile pehmust ning mängivad mööbliga. Ruumidesse on hoolega valitud disainiklassikat, kohtab nii Le Corbusierkui Jean Prouvé’ istemööblit. Samuti on eksponeeritud väärt Eesti kunsti.

Arhitektide, tellija ning ehitaja ühisel pingutusel on Weizenbergi villa tärganud uuele elule, esindades tervikuna bauhausilikku ideed funktsionalismist.