Arhitektuuripreemiate aastaraamatust leiab 2024. aasta parimad näited nii ühiskondlikest hoonetest, maastikuarhitektuurist, väikevormidest kui ka muust arhitektuuriga seotud tegevustest. Kõik objektid on läbinud Eesti Kultuurkapitali, Eesti Arhitektide Liidu ja Eesti Maastikuarhitektide Liidu žüriide tiheda sõela ning annavad hea ülevaate Eesti professionaalse arhitektuurikultuuri hetkeseisust.
Sissejuhatuseks
Ruum,kus elada, istuda, laulda, võtta leili ja juua vahuveini
Kui tänavustele arhitektuuripreemiate nominentidele otsa vaadata, võib tõdeda, et oli koolide ja avaliku ruumi projektide aasta – selle viimase mõiste alla saab lugeda kirjut seltskonda alustades Vana-Kalamaja tänavast ja lõpetades Tartu rohealadel levima hakanud kureeritud elurikkuse-nimelise viirusega (siin muidugi ülekantud tähenduses, sest kes meist poleks viimase paari aasta jooksul seda sõna kasutanud!). Taktikalise sekkumisena avalikku ruumi võib võtta ka rida miniprojekte ehk põhust, meriheinast ja muust looduslikust ehitatud paviljone või siis kogukondliku arhitektuuri uut sümbolhoonet, Logi sauna Tallinnas Linnahalli kõrval tühermaal. Pehmed, püsimatud, vormiesteetikast mööda vaatavad väärtused, projektid, mis ei ole traditsioonilisel kombel „tugevad“ ega „solistid“.
Tänavuste premeeritutega on kõik žüriid rõhutanud arhitektuuri ühiskondlikku kaalu ja suunamudivat rolli, nii väljavalitud maastikud kui ka majad tegelevad avaliku ruumi rikastamise ning sellele uute väljendusvormide andmisega. Ammu tuntud tüpoloogiaid – koolimaja, tänav või laululava – mõeldakse ümber just nimelt kasutaja(te) perspektiivist, eesmärgiga panna inimesed suhtlema, tegema neilolemise mugavaks. Lauljad võivad lavale paigutuda mitmel eri viisil, tänav peab turvaliselt mahutama väga erinevaid liiklejaid ning koolimaja võiks olla koht, kus noor tahab olla. Hea arhitektuur on siin kontekstis instrument millegi saavutamiseks, vahel protsessi käimalükkaja, vahel võimalus lasta end üllatada. Tõepoolest, miks ei võiks laulaulava meenutada hambulist merikarpi? Või miks ei võiks neli naist linnavõpsikusse sauna ehitada? Kas kooli aulast saab suure elutoa teha?
Tänavu on arhitektuur esil ka haridusliku integratsioonivahendina – kui pärast Narva kolledži valmimist veidi enam kui kümme aastat tagasi ei ole vahepeal olnud põhjust Narvast rääkida, siis tänavu valmis piirilinnas koguni kaks uut koolihoonet ja lasteaed. Aasta restaureerimisprojektiks võib lugeda Rüütelkonna hoone valmimist Toompeal. Ehkki baltisaksa kolonialismipärandit võib selles kontekstis mitmeti tõlgendada, on riik saanud endale esindushoone täis sordiini all luksust ning pole kahtlust, et klaasid kõlisevad siinsete lühtrite all palju väärikamalt.
Erakordne on ka kortermaja auhindamine, sest ehkki viimase 20 aasta kinnisvaraarenduse kõige populaarsem toode, on kortermaja oma ülesehituselt ja plaanilahenduselt jäänud väga turukauba nägu, riske uuenemiseks ei ole tahetud võtta. Muidugi on see ka era-ja avaliku sektori vahekorra küsimus, kellele ja kuidas me ehitame. Ankru 8 kortermaja buumivas Põhja-Tallinnas toitub nii sealsest tööstusmiljöö uuestisünnist kui näitab ka sisulise uuenduse võimalikkust arvukate elanikele mõeldud ühisalade näol ühisbüroost ühiskokkamiseni. Tõsi, taskukohaseks eluasemeks seda supermaja veel pidada ei saa, samas on ühisruumide idees sarnasust saksa kultuuriruumis populaarsete kooperatiivmajade ruumiprogrammiga. Koos, mitte eraldi mõtteviis on uue aja märksõnu, mida mingil kujul hakkavad oma arendusprojektidesse kirjutama kõik arendajad, koos-mentaliteet läbib punase joonena kõiki omavalitsuste uusi avaliku ruumi projekte ning loodetavasti hakkab arusaam heast linnaruumist kui ühisest huvist aina enamatele inimestele kohale jõudma.
Alati on premeeritud ka arhitektuurieluga seotud sündmusi ja publikatsioone, mis annavad tänasele arhitektuurile põnevama konteksti. Nüüdisaegsele linnaruumile suunatud teravdatud huvi taustal on ajakohane, et ilmus Eesti linnaehituse ajaloo viimast sadat aastat käsitlev koguteos, kust nii mõnigi praegu uuena tunduv mõte aegade tagant vastu vaatab. Juhuse tahtel keskendusid mõlemad olulisemad arhitektuurinäitused postmodernse pärandi problemaatikale – üks rääkis Linnahallist kui ajastu tippteosest, mis täna laguneb, ning teine 1980. aastate eramutest, iseehitamisest ja hilisnõukogude ruumiparadoksidest.
Triin Ojari
Toimetaja
