Mõne uue „asjaga“ on nii, et ta mõjub nagu igavik. Ehk et see on ju ometi olemas olnud aegade algusest. Jannseni ja Koidula mälestusväljakuga on ka nii. Suve lõpus väljakul toimunud Emajõe suvekontsert pani publiku jõeveeni viival trepil ja Kaarsillal unelema ning mõjus kärbsepaberina ka mööda kiirustajatele, kelle plaanides ei olnud päriselt kuulama jääda. Jannsen ühines selleks õhtuks nurisemata noort solisti saatnud saatekoosseisuga ja istus „laval“ trummi ja klaveri kõrval. Nii head valgust esialgu kavas ei olnudki, aga selle eest hoolitses kontserdiõhtu roosa loojang. PS. Kui keegi juurdleb, kuhu Koidula kiirustab, ja tal on kindlasti tarvis konkreetset vastust, siis siin Tartus soovitame mõelda, et ERM-i.
Maris Peebo / kontserdi korraldaja
Koidula ja Jannseni mälestusväljak
Maastikuarhitektuuribüroo TajuRuum