Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemia nominent 2021
Autor
Siim Tuksam
Juhendajad
dr Renee Puusepp (Eesti Kunstiakadeemia) ja dr Antoine Picon (Harvard University)
Kaitstud
21. detsembril 2020 Eesti Kunstiakadeemias

Siim Tuksami doktoritöö tegeleb tänapäevases ehituses ja projekteerimises põletavaimate küsimustega: „Kuidas muuta ehitust efektiivsemaks ja kestlikumaks?” ning „Kuidas seejuures luua arhitektuurselt kvaliteetseid elukeskkondi?” Tihedas koostöös puitmajatootjatega on teoreetilisi kontseptsioone ja digitaalseid lahendusi katsetatud füüsilistes prototüüpides ja suuremates projektides. Kuna töö tegeleb puitarhitektuuri edendamisega, on sellel potentsiaalselt otsene mõju ühiskondliku heaolu ja elukeskkonna parendamisel. Puitehitus linnaruumis kogub visalt hoogu. Selleks, et saavutada keskkonnasäästlik linnakeskkonna areng, on puithoonete ehitamisesse panustamine hädavajalik. Doktoritöö pakub selleks originaalse, tehastootmisel põhineva, kuid arhitektuurist lähtuva lahenduse.
Renee Puusepp, PhD Eesti Kunstiakadeemia vanemteadur

Ehitussektori digitaliseerimine on täies hoos. Taristu hoonete raaljuhitud tootmiseks on tööstuses juba kohal, kuid masskohandamine erikujuliste detailide abil, nagu seda kujutas ette digitaalse arhitektuuri avangard, ei ole ennast endiselt tõestanud. Näib, et arhitektuur on sunnitud pigem kohanema tööstusega kui vastupidi. Kuidas on võimalik säilitada arhitektuuri autonoomia, seistes silmitsi ulatusliku standardiseerimise, automatiseerimise ja tehisintellektiga?

Digitaalne arhitektuur kui kriitiline diskursus on suuresti üles ehitatud Deleuze’i voltimise ideele, mis kirjeldab aine kujunemist pideva, intensiivsuspõhise protsessina. Arhitektuuris väljendub voltimine topoloogia ja tektoonika pea vastupanuta kombineerimises, kus tervik koosneb sujuvalt moonduvatest adaptiivsetest detailidest. Väitekiri seabki kahtluse alla sellise sujuva kohanemise produktiivsuse. Töös välja pakutud modulatsiooni tuleks mõista pigem aktiivse sekkumise kui vastupanuta optimeerimisena. See on valitseva ideoloogia õõnestamine seestpoolt – suhtudes süsteemi tõsisemalt kui süsteem ise, kui parafraseerida Slavoj Žižekit.

Ajaloolisest perspektiivist on vaatluse all modulaarse arhitektuuri kujunemine: Jean-Nicolas-Louis Durand ja tema analüütiline meetod ning 20. sajandi keskpaiga süsteemiteooriast inspireeritud moodulstruktuurid, millest joonistub välja arhitektuuri digiteerimise lugu. Modulaarsuse sissetoomine digitaalsesse arhitektuuri tekitab sisemise pinge, mis seab aine kujunemisele piirangud. Saksa arhitekt Eckhard Schulze-Fielitz uuris seda tüüpi esilekerkivaid moodustisi ruumistruktuuri termini kaudu, mida ta nimetas modulatsioonivõimeliseks makromaterjaliks. Tingivate asjaolude moduleerimisel ruumistruktuuri mudeliks luuakse kujundusruum, mis piirab kujunemist – mitte šabloon, vaid esilekerkiv ruumistruktuur.

Need sisemised kujundavad pinged avalduvad makromaterjali formaalsetes omadustes kui ruumistruktuuri väljendus. Selle väljenduse kaudu uuritakse modulatsiooni kommunikatiivset ja poliitilist mõõdet, mis viitab projektide ornamentaalsele kvaliteedile ja selle kaudu eristab neid pelgalt ehitusest.

See uurimus ühtaegu vaatab ja peegeldab tulevikku – eksperimentaalne disainiuurimus, mis muundub praktikapõhiseks ja teoreetiliseks uurimuseks. Mimeetilistel algoritmidel ja adaptiivsel tektoonikal põhinevate projektide katsetamisest Eesti puitmajatööstuses on välja kasvanud eelratsionaliseeritud disainimeetod – moduleeritud modulaarsus –, mis võimaldab luua variatsiooni standardsetest elementidest.

Tekst: Siim Tuksam