Olime aastaid kavandanud uut hoonet lagunenud keldri peale, kuid kuna see asub väikese künka otsas, ei leidnud me sobivat lahendust. Hanna ja Mari pakutu sobitub väärika taluga kenasti, olles samas uudne ja originaalne.
Majas olles tunned end looduse keskel, kuna suurte akende kaudu on ilus vaade igasse suunda. Köögis kokates on hea ülevaade hoovis toimuvast.
Meile meeldib, et väikese pinna peal on palju ruumi ja avarust. Lehisest mööbel on elegantne ja hästi läbimõeldud. Alumisel korrusel ei ole kinniseid soppe – loodud on sujuv orgaaniline ring.
On suur rõõm, et vana maakividest talukelder sai taastatud ja kasutusele võetud.
Riin ja Neeme Põro talust
Põro talu asub Võrumaal, maalilise maastikuga Rõuge järvede, paksude metsade ja põldude vahel. Talu ajalugu ulatub 19. sajandi keskpaika, mil maad mõisalt välja osteti. 1860. aastate hooneansamblisse on kerkinud uus hoone noorperele, kes soovis ehitada oma maja vanadele maakivist keldrimüüridele, mille asetus võimaldas taastada Põro taluhoovi algse paigutuse.
Hanna Karits ja Mari Hunt seadsid endale eesmärgiks projekteerida hoone, mis kannaks meie aja märki, kuid esitleks olemasolevat ajaloolist taluarhitektuuri. Põro uus puitmaja on kompaktne, mänguline ja asjalik. Välisviimistluses on loodud tasakaal nelja domineeriv materjali vahel: klaas, valge krohv, metall detailidena ja puit nii fassaadil, terrassidel kui ka katusel. Moodne talumaja on küll toonilt mustjas, kuid mõjub soojalt, hubaselt ja looduslähedaselt.
Projekt kätkes arhitektuursete elementide ja interjööri detailide täielikku läbimängimist. Kuna vanad keldrimüürid on kitsad, tuli vajaliku laiuse saamiseks mõelda loominguliselt. Arhitektid on planeerinud toad ümber koridori ning lükkinud selle ümber vajalikud lüüsid, nagu köök, pesuruum ja esik. Tekkis ringliikumise süsteem, mille keskosas asuvad mööblikilbi taha peidetud tualett- ja duširuum, sahver, panipaik ning mõnus istumisnurk. Fassaadist eenduvatesse osadesse on paigutatud ühel pool maja töötasapinnaga köök, teisel pool valamukapp. Suured klaaspinnad ja loomulik valgus paistavad kohtadesse, kus siseruumis seistakse pikalt paigal ning vaadatakse kaugusesse.
Elu- ja söögituba on hubased kasutada just külmal ja kargel ajal, mil puidu soojus ja praksuv kamin pakuvad kodusoojust. Teisel korrusel asub perekonna suur, osaliselt suletav magamistuba, kust saab ka alla korrusele piiluda. Arhitektid taastasid Põro põlvkondade rõõmuks vana keldri ja avara varjualuse, kus saab sügisel õunamahla valmistada või küttepuid lõhkuda.
Põro maja ehitati, arvestades 30 km raadiuse põhimõtet, mis tähendab, et materjal, aga isegi ehitajad on pärit lähedalt. Ehitusjuht Ain Siska on piirkonna parimaid ehitusmeistreid ja tema meeskond elab Põro ligidal. Maja kandetalade ehituseks vajaliku puidu langetas, kuivatas ja töötles Ain. Tema meeskond vastutas peale üldehituse ka iga pisima interjööridetaili eest. Lõpp-tulemus on lummav.
Eestis pole palju kohti, kuhu on võimalik sõita järjest 3,5 tundi. See on teekond, kus saab unustada argimured ning kohale jõudes on vaim valmis vastu võtma kõike seda, mida loodus pakub. Põro talu asetseb Rõuge sügavate järvede, iidsete metsade ning kuldse viljaga kaetud kuplite vahel. Vanade ajalooliste taluhoonete taastamisele lükkas hoo sisse pereema (vanaema) Juta, kelle hea eeskuju käivitas ka noorema põlvkonna. Riin ja Neeme soovisid ehitada uue maja vanadele maakivist keldrimüüridele, mis oma asetusega võimaldasid taastada algse taluhoovi paigutuse. Uue hoone loomisel kaardistasime terve rea küsimusi: kuidas lisada meie ajastu kihistus, kuid jätta piisavalt mõtte- ja vaatlusruumi kõigele, mis oli ammu enne meid? Kuidas luua uut elamuväärtust projekteerides midagi eestlaslikult kompaktset, aga mitte teha mööndusi tänapäeva mugavuse ja funktsionaalsuse arvelt? Luua midagi mängulist, aga samal ajal asjalikku?
Seekord oli võimalus startida projekteerimises paralleelselt nii arhitektuuri, erimööbli kui sisearhitektuuriga, Põro maja arhitektuur ning sisearhitektuur said totaalsed. Kitsast keldrimüürist lähtuvalt vajasime hoonele rohkem laiust. Lahenduste otsingul tekkis mõte kaotada ära koridor kui kõige kasutum pind ning lülitada liikumiseks vajalikud lüüsid olulisteks ruumideks nagu köök, pesuruum, esik. Ideest koorus välja ringliikluse süsteem, mille keskmes asuvad mööblikilbi taha peidetud tualettruum, duširuum, sahver, panipaik ja istumisnurk. Fassaadist eenduvatesse osadesse paigutasime töötasapinnaga köögikapid ning valamukapi. Seega parim valgus ning vaade sai planeeritud kohtadesse, kus siseruumis seistakse pikalt ühe koha peal, vaatega aknast välja. Elutoa-söögitoa osa on mõeldud eelkõige ajaks, mil õues on külm ja karge. Suvisel perioodil, kui elu on enamasti õues, saab elutoa, söögitoa ning terrassi avada, et moodustuks üks voolav ruum.
Teisel korrusel on osaliselt suletav avar kogupere magamisruum. 0-korrusel on kõikide põlvkondade rõõmuks taastatud vana kelder ning avar varjualune õunamahla valmistamiseks või küttepuude lõhkumiseks. Terrasside ja sissepääsu trepid planeerisime metallvõrgust, et sügishooajal võimalikult palju savi ning soppa saaks kummikute küljest tagasi loodusesse pudeneda. Põro maja võib nimetada 30 km raadiuse ehituseks – kogu ehitusmeeskond on just nii lähedalt pärit. Projekteerimistööde tähtajad olid seekord planeeritud ajale, millal on viimane aeg metsas puitu langetada – maja materjal tuli lähedalasuvast metsast.
1966 
TAGASI
